"Tundub, et nad otsivad ükskõik mida, mis toetab nende nägemust, et inimeste elueal pole piire. Seda tehes õnnestub neil aga kuidagi mööda vaadata alusbioloogiast, mis takistab enamikel inimestel kõrge eani elamist," viitas Stuart Olshansky, Illinois' ülikooli biodemograafia ja gerantoloogia professor ERR Novaatorile saadetud kommentaaris.

Elizabeth Barbi ja ta kolleegide ajakirjas Science ilmunud töö põhineb aastatel 2009–2015 Itaalias elanud vanemaealiste kohta kogutud andmetel. Kokku elas riigis toona 3836 enam kui 105-aastast inimest. Töörühm leidis, et inimeste muidu kiirenevas tempos kasvav suremus hakkas pärast 80. eluaastat langema. Lihtsalt öeldes, mida aasta edasi, seda vähem igast aastakäigust inimesi suri. Pärast 105. eluaastat suremus enam ei muutunud. Keskmiselt surid vanuritest seejärel igal aastal veidi vähem pooled.

"Kui suremus ülikõrges vanuses peale 105. eluaastat enam ei kasva ja ajaga muutub olukord järjepanu veidi paremaks – see tähendab, et 1908. aastal sündinutel on veidi paremad väljavaated kui 1890. aastatel sündinutel – viitab see väga tugevalt, et me ei näe praegu inimeste eluea piiri. See ei tähenda, et seda üldse olemas poleks, kuid see pole ka kohe nurga taga," märkis Kenneth Wachter, uurimuse juhtivautor ajakirja Science taskuhäälingus.

Loe lähemalt ERR Novaatorist!