Uuringu tulemuste põhjal arvutatud toitumissoovituste kohaselt mõjutavad Läänemere kala söömissoovitusi kõige rohkem dioksiinide ja dioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülide ehk PCBde kõrged sisaldused.

„Et dioksiinid ei põhjustaks terviseriske, võib looduslikku kilu või räime süüa vastavalt 40 grammi kuni 60 grammi nädalas või väherasvastest kaladest tarbida ahvenat ja koha kuni 100 grammi või lesta kuni 52 grammi nädalas," teatas keskkonnaministeerium.

Loodusliku lõhe ja jõesilmu puhul on need kogused veelgi väiksemad - vastavalt 20 ja 25 grammi nädalas. See tähendab siis kuskil ühte suutäit.

Keskkonnauuringute Keskuse keskkonna- ja analüütilise keemia osakonna peaspetsialisti Marek Nurmiku sõnul oli kolmandikul uuritud looduslikel lõhedel ületatud dioksiinide ja dioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülide (PCBde) sisalduse lubatud määr.

Kaadmiumi piirväärtust ületas lausa 90% uuritud jõesilmudest, samas polnud kaadmiumi sisaldusega probleeme üheski teises uuritud kalaliigis.

Uuritud kaladest raskemetallide sisalduse alusel tohiks kõige vähem kala süüa elavhõbeda tõttu, kuid siiski olenevalt kalaliigist nädalas 325 g (ahven) kuni 3033 g (kilu).

Samas räime osas tasuks Nurmiku sõnul Eesti riigil taotleda Euroopa Komisjonilt erandit, et lubada kodumaisel turul turustada sortimata räime ehk suuremaid kui 17 cm pikkuseid räimi, sest nende dioksiinisisaldused ei ületa toiduohutusele kehtestatud piirnorme.

Kuna aga jõesilm ja looduslik lõhe on eestlaste toidulaual harvad külalised, on nendest kaladest tulenev risk elanikkonnale pea olematu.

Keskkonnaminister Rene Koka arvates on probleemi põhjuseks täna jäätmete ebapiisav sortimine, prügi põletamine lõkkes ja kodumajapidamistes ning puudulik sademevee käitlemine, mille tõttu jõuab veekogudesse liiga palju saasteaineid.

2018. aastal teatas Euroopa Toiduohutuseamet, et toitumisreeglid peavad kaitsema ka kõige tundlikumaid elanikkonna gruppe, lähtudes eelkõige rasedatest naistest, rinnaga toitvatest emadest ja lastest. Arvutuste aluseks on nö keskmine 70 kilogrammi kaaluv inimene.

„Seetõttu ei maksa kala söömist karta, seda enam, et võrreldes muu maailma ja Euroopa Liidu riikidega tarbitakse Eestis kala niigi toiduks suhteliselt vähe," märkis Nurmik.

Keskkonnaministeeriumi vastulause ülaltoodud artiklile: kala tohib ikka süüa

Keskkonnaministeerium peab vajalikuks reageerida täna Delfis ilmunud uudisele „Eesti riik hoiatab: Läänemere kalu on ohutu süüa vaid üks suutäis nädalas", kuna see hirmutab asjata ning on eksitav. Kinnitame, et kala tohib ikka süüa.

Keskkonnauuringute Keskuse keskkonna -ja analüütilise keemia osakonna peaspetsialisti Marek Nurmiku sõnul näitavad võrreldes varasemate uuringutega dioksiinide ja PCB-de sisaldused just langustrendi ning enamikel juhtudel ei ületa need toiduohutusele kehtestatud piirnorme.

Artiklis toodud toitumissoovituste kogused käisid kõige tundlikumate elanikkonna rühmade - rasedate, rinnaga toitvate emade ja imikute - kohta.

Rahvastiku toitumise uuringute alusel sööb Eesti elanik kala keskmiselt 136 grammi nädalas.

Väga oluline on mõista, et Euroopa Toiduohutusamet annab saasteainetele lubatud nädalase tarbitava koguse soovitusi, mida 2018. aastal seitse korda karmistati. Karmistamise osas on Euroopa Toiduohutusamet lähtunud tundlikumatest elanikkonna rühmadest (rasedad, rinnaga toitvad emad ja imikud) ning ühtlustanud normi kogu elanikkonnale. Sisuliselt tähendab see seda, et kui teised elanikkonna rühmad seda kogust ületavad, siis ei oma see tervisele olulist riski.

Kui lähtuda Euroopa Toiduohutusameti varasemast tarbimissoovitusest, mis keskendus keskmisele elanikkonnale (kus ei olnud üldse arvestatud rasedate, rinnaga toitvate emade ja imikutega), siis on nädalased kogused märksa suuremad: loodusliku lõhe puhul 140 g, jõesilmu puhul 172 g ning räime ja kilu puhul vastavalt 426 g ja 288 g nädalas ning ahvena ja koha puhul lausa 700 g nädalas.

Uuringu tulemused ei viita kalade söömisest loobumisele, vaid toovad välja mõõtmistulemustega võrdluses info kalade teadlikuks ja ohutuks tarbimiseks vastavalt rahvusvahelistele toitumissoovitustele (EFSA), arvestades, millisesse riskirühma (rasedus, rinnaga toitmine, vanus, kehakaal) inimene kuulub.