Kondensatsioonijooned ehk need valged jutid, mida lennukid taevasse joonistavad, hajuvad paari tunniga, ent nende mõju atmosfäärile on üllatuslikult suuremgi kui paljuräägitud CO2 heitmetel.

Aastaid on vandenõuteoreetikud rääkinud keemiapilvedest, mida lennukitest taevasse külvatakse ning nende mõjust inimese tervisele ja keskkonnale.

Loomulikult ei ole mingeid keemiapilvi olemas, aga päris süütukesed lainerite kondensjoomid ka ei ole, nagu selgub saksa teadlaste värskest uuringust.

Nimelt tekivad lennukite “sabadest” joonpilved, ladina keeles Cirrus tractus (lühendatult Ci tractus või Ci trac) ehk Cirrus aviaticus (Ci aviaticus) pilved, mis moodustavad omaette kiudpilvede alamliigi.

Cirrus aviaticus moodustub siis, kui lennuki heitgaasides sisalduvate tahmaosakeste pinnale kondenseerub veeaur, mis seejärel jäätub. Selle tulemusena tekivadki kiudpilved – samasugused, nagu need muudelgi põhjustel moodustuvad.

Kiudpilved peegeldavad päikese- ja soojuskiirgust nii ülalt kui ka altpoolt. Ülaltpoolt peegeldavad joonpilved päikesekiirguse tagasi kosmosesse, tulemuseks on maapinda jahutav efekt.

Alaosalt maapinnale tagasi peegelduval soojuskiirgusel on aga maapinda soojendav mõju. Soojendav mõju on aga jahutavast oluliselt suurem.

Võrdlev uuring andis ehmatava tulemuse

Saksa teadlased, kes hindasid lennuliikluse soojendavat mõju kliimale ja avaldasid vastavasisulise uurimistöö kohta teadusartikli väljaandes Atmospheric Chemistry and Physics, olid tulemustest üllatunud.

Uuringus võrreldi 2050. aasta tõenäolise lennuliikluse mõju 2006. aasta andmetega, kusjuures arvesse võeti lisaks CO2 heitmetele ka kondensatsioonijoonte efekt.

Aluseks võeti prognoos, mille kohaselt ajavahemikus 2006 – 2050 kasvab lennuliiklus neli korda. Analüüsis võeti arvesse ka lendude geograafiline paiknemine, lennukõrgused ja juba muutunud kliima mõju.

Edasi loe SIIT