Eile ajakirjas Science ilmunud uuringus – juhtautoriks Felisa Smith New Mexico ülikoolist – öeldakse, et inimeste leviku ja suurte imetajate kadumise vahel on selge seos. Smith toob paralleele väga ammusest ajast, öeldes, et inimlaste levikuga Aafrikast kaugemale samaaegselt kadusid ka mitmed suured loomad – näiteks mammutid ja mõõkhammastiigrid, aga ka väikese auto suurune armadill, keda tänapäeval glüptodoniks nimetatakse.

Varajased inimesed eelistasid küttides suuri loomi, pisemad olendid nagu närilised pääsesid pakku, öeldakse raportis. Põhja-Ameerikas langes näiteks maismaaimetajate keskmine mass pärast inimese saabumist 98 kg pealt 7,6 peale. See ei tähenda, et suured loomaliigid oleksid pisemaks muutunud, vaid hiidliike lihtsalt kütiti kadumiseni.

Kui trend jätkub, „võib paarisaja aasta pärast suurim imetaja Maal olla 900-kilone koduveis,“ öeldakse töös. See tähendab, et siis pole meil enam kaelkirjakuid, jõehobusid ega elevante.

Samas eirab Smithi prognoos muidugi igasuguse looduskaitse olemasolu. On päris selge, et iidsed odade-vibudega varustatud kütid sellistele asjadele erinevalt tänapäeva inimestest ei mõelnud.

Rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) juhtivteadlane Thomas Brooks, kes polnud uurimuses osaline, ütles Reutersile, et Smithi ennustus on selgelt liiga mustades toonides. „Ma ei usu, et see on väga tõenäoline,“ ütles ta, lisades, et suured imetajad nagu elevandid saavad praegu kaitsealadest isegi rohkem kasu kui väheldasemad. Samuti on IUCNi hallatavas punases nimistus (tuntud ka kui punane raamat) lehmasuurusi metsloomi, kes pole üldse ohustatud – näiteks pruunkaru ja kahvripühvel.

„Optimistina ütlen, et seda ei juhtu, sest me armastame elevante,“ ütles Smith omalt poolt Brooksile vastuseks, lisades samas, et suurte maismaaimetajate arvukus kahaneb siiski. „Vähenevad populatsioonid on trajektoor väljasuremise suunas.“