Tšernobõl täna: kõik on vist parem, kui inimest pole

 (108)
Tšernobõl täna: kõik on vist parem, kui inimest pole
Rebane istub Pripjati linna sildi ees. Kas tal läheb hästi või on elu kannatusi täis?G Meyer / Unsplash

Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroof paiskas õhku 400 korda rohkem radioaktiivset kiirgust kui Hiroshima tuumapommi plahvatus. Piirkond, mille katastroof inimtühjaks jättis on 33 aastat hiljem looduse pelgupaik, kus metsiku looduse õnn vähemalt näiliselt õilmitseb.

Umbes 350 000 inimest evakueeriti elektrijaama ümbritsevatelt aladelt, kui tuumajaama reaktoris toimus plahvatus. Paljude inimeste jaoks oli kahju aga juba pöördumatu - kiiritada saanud inimestel tekkis kilpnäärme probleeme, arenes vähkkasvajaid, rääkimata psühholoogilistest probleemidest. Radioaktiivse saaste pilv levis kaugele ja jättis oma jälje isegi tuhandete kilomeetrite kaugusele.

Tuumajaama ümbrusesse tekitati umbes 10 500 km2 suurune evakuatsioonipiirkond (30 km) ning elamis- ja kasutuskõlbmatu maa-ala pindala kokku on ligi 31 500 km2. See on võrreldav kolmveerandi Eesti pindalaga.

Toona eeldati, et evakuatsioonipiirkonnast saab juba varsti elutu kõrb. Inimesed koliti niikuinii ära, aga arvati, et ka putukaliigid ning kohalik taimestik hävinevad. 33 aastat hiljem on Tšernobõli ümbritsevad alad aga kõike muud kui elutu jäätmaa nagu arvati.

Pigem vastupidi. Inimesed on sealt küll endiselt läinud, kuid just inimtühjus on muutnud piirkonna varjupaigaks (et mitte öelda paradiisiks) metsikule loodusele. Ühtlasi on piirkond ideaalne näide sellest, milliseks muutuks maailm ilma inimesteta - taimed ja loomad võtavad üle lagunevaid ehitisi ja rajatisi.

Seotud lood:

Õhust tehtud vaatlustega ning ka liikumisdetektoritega kaameratega on teadlased avastanud, et piirkonnas on mitmekesine loomastik. Need loomad, kes 1986 aastal otseselt kiiritada ei saanud elavad seal ning tundub, et ka väga hästi.

Piirkonnas on pruunkarud, piisonid, hundid ja ilvesed, kes kõik elavad edukalt ilma inimese sekkumiseta. Piirkonnas pesitseb üle 200 linnuliigi.

Hilistel 90.-ndatel asustati piirkonda peaaegu välja surnud Przewalski hobused (keda näeb ka Tallinna Loomaaias) ja ka neil läheb väga hästi!

Et radiatsiooni mõju välja selgitada, on ülikoolid üle kogu Euroopa uurinud Tšernobõli kahepaikseid, kalu, putukaid, vihmausse ja ka baktereid ning kõik märgid viitavad sellele, et (tänu) inimtühjusele valitseb piirkonnas bioloogiline mitmekesisus, kusjuures kõikide gruppide populatsioon püsib stabiilne ja elujõuline.

Mingid pikaajalised mõjud katastroofil siiski on - mõnede putukaliikide eluiga on lühem ja nad on vastuvõtlikumad parasiithaigustele võrreldes radiatsioonilekke eelse ajaga. Lisaks esineb mõnel linnuliigil rohkem albinismi ning on täheldatud füsioloogilisi ja geneetilisi muudatusi.

Üks Pariisi ülikooli uuring käis välja, et evakuatsioonitsoonis elavad loomad ei sure mitte otsese radiaktiivsuse ja mürgilisuse pärast vaid kannatavad kaudsete probleemide käes nagu kae ja kasvajad.

Maha jäetud lõbustuspark Pripjatis, mille on üle võtnud taimed Yasemin Atalay / Unsplash

Seda, kas piirkonna suurte imetajate populatsioon koosneb tervetest isenditest või on tegemist kannatavate ja radiatsiooni tõttu muteerunud ning haigete isenditega, ei ole veel põhjalikult uuritud. See ongi suurim küsimärk, mis evakuatsioonitsooni kohal ripub, aga ei väära fakti, et loomi ja taimi on seal palju ja nende populatsioon elujõuline.

Teadlaste arvamused lähevad pikaajaliste radiatsiooni mõjude osas lahku. Ja õige ka, sest 30 aastat ei ole kaugeltki piisav aeg radiatsiooni kõigi pikaajaliste mõjude teada saamiseks.

Küsimus on selles, et kas loomade ja looduse üldine "õitseng" piirkonnas toimub seetõttu, et metsik loodus on kiiritusele palju vastupidavam kui seni arvatud või on ainus põhjus see, et lihtsalt inimesed on jäänud omapäi ilma inimesteta, kes nende elupaiku hävitavad ja lõbu pärast jahivad. Uuringud on käimas ning tõstatavad esialgu rohkem küsimusi kui vastuseid, kirjutas Care2.com.

Kuid Tšernobõl tekitab muidki küsimusi peale radiatsiooni mõju metsikule loodusele. 2015. aastal toimus kaks metsatulekahju, mis paiskasid radioaktiivseid osakesi koos põlengu tossuga õhku ning osades kohtades Euroopas said inimesed sellest sama suure kiiritusedoosi, kui röntgenpildi tegemisel. Selge on see, et Tšernobõli üllatused ei ole veel läbi.

Loe veel

Kliimasoojenemisega seoses võib oodata metsatulekahjude hulga suurenemist ja kui need toimuvad Tšernobõliga sarnaste katastroofide piirkondades, siis kas needki saavad olema radioaktiivsed tulekahjud?

Kuid selge on see, et Tšernobõli evakuatsioonitsoon on radiatsiooni mõju uurimiseks väga oluline ja seda nii inimeste kui looduse vaatenurgast. Inimkonna otsingutel "puhtama" energia nimel on see katastroof nii hea õppetund kui ka elav näide sellest, mis juhtub kui miski peaks valesti minema. Pole paremat mudelit tulevaste generatsioonide probleemide näitlikustamiseks kui Tšernobõl.