Kobras on Eesti põlisasukas, kes liigse küttimise tõttu 1840.ndateks aastateks siit vahepeal kadus. Sajandi jagu hiljem (1957) asustati loom taas meie jõgedele ning samal rändas nunnu näoga närilist sisse ka iseseisvalt kagu poolt.

Nüüd on loom jõudsasti levinud ja paiguti väga arvukas, ning seetõttu sattunud pahuksisse nii metsa- kui ka põllumeestega. Kobraste kaela veeretatakse rohkesti pahandusi. Ent looduses on just kobras see, kes loob soodsaid elutingimusi paljudele teistele ning sedasama kinnitab ka Helsingi ülikoolis tehtud uurimistöö.

Pahandused tekivad peamiselt sellest, et kopra ja inimese huvid metsa- ja põllumajandusmaadel ristuvad, kirjutas ajakiri Eesti Loodus aastal 2002. "Seda eriti seal, kus inimene oma tahtmist mööda loodust ümber on kujundanud: õgvendanud jõgesid ja ojasid ning rajanud kuivendussüsteeme. Inimene kaevab kraave, et tema jaoks liigset vett ära juhtida; kobras, vastupidi, paisutab vee üles, et oma elu paremini korraldada." Tulemuseks on üle ujutatud põllud, heinamaad ning ära uuristatud kaldad.

Aga mis inimesele nuhtluseks, on loodusele ainult hea, sest kobraste toodetud tiikidel ja nende ääres on rohkem imetajaid. Kobras on "ökosüsteemi insener," kes kujundab maastikke ümber aastakümneteks.

Uuringust tuleb välja, et üles paisutatud tiikidest ei lõika kasu mitte üksnes kalad, konnad, putukad ja vesilinnud vaid ka mitmed imetajad. Selgus, et kopra poolt ehitatud tammi taha tekkinud tiigi ümbruses on kaks korda rohkem imetajaliike, kui ilma kobrasteta metsatiikide ääres. Ja ka imetajate isendite arv seal oli üle 10 protsendi suurem.

Eriti hästi tunnevad ennast kopratiikides ja nende ümber saarmas, nugis, nirk ja põder. Saarma jaoks on kasulikud kopratiikide lahvandused, mille kaudu on lihtne kalastama minna. Nugis ja nirk aga püüavad mutte, keda on kopratiikide kallastel rohkem kui tavaliste metsatiikide juures.

Põtradele avaneb aga kobraste poolt langetatud puude latvade näol uus söögilaud, aga palju muudki. Uurimistöö tugineb ülikooli lektori Petri Nummi 40-aastasel kobraste uurimisel ja uuringust kirjutas Maaseudun Tulevaisuus.