Teadlased: merepind tõuseb seniarvatust kiiremini
Värsked teaduslikud hinnangud merepinna eelseisvale tõusule annavad mõista, et probleem on tõsisem kui seni arvati, selgub teadusajakirjas Climate Atmospheric Science ilmunud uurimusest.
Kui Maa pind soojeneb veel 3,5 °C võrra, tõuseb maailmamere pind aastaks 2100 kuni 1,3 meetrit.
Aastaks 2300, mil Antarktika lääneosa ja Gröönimaa jääkatted on kaotanud triljoneid tonne massi, võib merepind tõusta isegi 5,6 meetrit ja kujundada olulisel määral ümber planeedi rannikualad, nendivad rohkem kui saja juhtiva eksperdi hinnanguid analüüsiva eelretsenseeritud uurimustöö autorid.
Praegu elab maismaa-aladel, mis jäävad tõusu ajal merepinnast vähem kui viie meetri kõrgusele, 770 miljonit inimest ehk ca 10% maailma elanikkonnast.
Isegi kui maailma riigid suudavad täita Pariisi kliimaleppe eesmärki ja saada globaalse soojenemise kontrolli alla enne, kui kliima soojeneb veel 2 °C võrra — ning see pole sugugi kindel —, võib ookeanipind aastaks 2300 ikkagi kerkida kahe meetri võrra.
Temperatuur Maal on tõusnud veidi rohkem kui ühe kraadi võrra pärast tööstusrevolutsiooni-eelset perioodi, mis on globaalse soojenemise mõõtmiseks laialdaselt kasutatav lähtepunkt.
„Nüüdseks on ilmne, et varasemad hinnangud merepinna tõusule on olnud liiga madalad,“ ütles uurimuse kaasautor, Saksamaal tegutseva Potsdami kliimamõju-uuringute instituudi PIK geosüsteemide analüütika osakonna juhataja Stefan Rahmstorf.
Uued prognoosid nii 2100. kui ka 2300. aastaks on märkimisväärselt kõrgemad ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu IPCC hinnangutest.
„IPCC üritab olla väga ettevaatlik ja konservatiivne, mistõttu on see organisatsioon olnud juba mitu korda sunnitud omaenda prognoose kõrgemaks korrigeerima,“ selgitas Rahmstorf.
IPCC murrangulises 2014. aasta hinnanguaruandes olid merepinna tõusu projektsioonid 60% kõrgemad varasemates aruannetes välja pakututest, märkis Rahmstorf. IPCC järgmine hinnanguaruanne peaks valmis saama 2021. aasta lõpuks.
Ehkki merepinna tõus on vähem silmatorkav kui kliimamuutusest võimendatud orkaanid või pidevad põuaperioodid, võib see lõpuks kujuneda globaalse soojenemise mõjudest kõige hävitavamaks.
Just nimelt ookeanipinna tõus paari sentimeetri võrra on see, mis muudab üha jõulisemate troopiliste tsüklonite tekitatud tormipuhangud niivõrd palju saatuslikumaks ja hävitavamaks.
Singapuris tegutseva Nanyangi tehnikaülikooli Aasia keskkonnateaduste õppetooli tegevjuhataja Benjamin Horton juhatas uurimust eesmärgiga anda poliitikakujundajatele ülevaade sellest, mida teadusel olukorra kohta öelda on.
Kogu 20. sajandi vältel on merepinna tõusu põhjustanud eelkõige liustike sulamine ja soojeneva ookeanivee paisumine. Viimase kahe kümnendi jooksul on peamiseks merepinna tõstjaks seevastu kujunenud Maa kahe suurema jääkatte sulamine ja lagunemine.
Gröönimaa ja Lääne-Antarktika kaotavad praegu vähemalt kuus korda rohkem jääkatet kui 1990. aastatel. Ajavahemikul aastast 1992 aastani 2017 kaotasid mõlemad kokku umbkaudu 6,4 triljonit tonni massi.
Viimasel kümnendil on merepind kerkinud tempoga u neli millimeetrit aastas. 22. sajandi künnisel võib veepiir tõusta aga kümme korda kiiremini — seda isegi kasvuhoonegaaside emissioonide optimistliku prognoosi juures, on IPCC nentinud.
Gröönimaa ja Antarktika lääneosa jääkatted sisaldavad jäätunud vett piisavalt maailmamere pinna tõstmiseks 13 meetri võrra. Mõnevõrra stabiilsem Ida-Antarktika jääkate hõlmab veel täiendava 50 meetrise pinnatõusu jagu vett.
