"Pidasime seda piirkonda igijää "viimseks kantsiks" ning hindasime, et sinna jõuavad globaalse soojenemise mõjud viimasena. Nüüd on need kohal," kommenteeris BBCle olukorda Walt Meier, lume ja jää uurimisega tegelev Ameerika teadlane.

Kuigi Gröönimaa vahetus ligiduses paiknev jää on üks paksemaid (maksimaalselt kuni 21 meetrit), näitab juhtum, et isegi kõige tihedam, paksem ja kõvem merejää ei pruugi üha kasvavatele temperatuuridele vastu pidada. Teadlaste hinnangul oli sel aastal juba varasemalt samas piirkonnas sarnast jää murdumist näha, kuid seekordne murdumine ja sellega kaasnev sulamine on teadlaste sõnul regiooni üks kõige ulatuslikemaid.

"Avameri on jää murdumise ja sulamise tõttu 20-30 miili (30-50 kilomeetri) laiune ning ulatub Gröönimaa kirdeosast välja kuni kõige põhjapoolsema tipuni ning sealt veel edasi läände," ütles Gröönimaa jääteadlane Keld Qvistgaard. "Ma olen siinse jääga tegelenud 26 aastat ja pole siiani veel midagi sellist näinud," ütles ta.

Samas rõhutavad nii Meier kui ka Qvistgaard, et tegemist on üksikjuhtumiga, mis esines suhteliselt väikesel alal. "See on lihtsalt järjekordne näide sellest, kuidas Arktika muutub," ütles Meier. "Jääkate muutub hooajalisemaks ning sulab igal suvel ära. Jääkilp saab olema õhem ning liikuvam."

Kuid merejää osakaalu vähenemisel on ka tõsine mõju Maa kliimale: kuna jää peegeldab päikesekiirgust tagasi, siis selle vähenemisel soojendab veel enam päikesekiirgust ookeanide veepinda, mis soojendavad meie planeedi kliimat veelgi. Tekib ohtlik tsükkel: merejää sulab veelgi ning ookeani temperatuur jääbki üha suureneva päikesekiirguse toimel kasvama seni, kuni kõik jää on ära sulanud.

"Pikas perspektiivis on selge, et jääkilp murdub üha tihemini ning muutub järjest õhemaks ja nõrgemaks, nii et tõenäoliselt saame edaspidi sellistest juhtumitest veel palju kuulma," ütles Meier. "Samas on siiani tegemist ilmselt viimase piirkonnaga, mis suviti täiesti jäävabaks saab. Tuli lihtsalt välja, et ka siinne jää on oluliselt haavatavam, kui me arvasime."