Tapjaputukatele meeldivad eriti troopikas telkivad turistid

Nende hüüdnimeks on tapjaputukad (assassin bug, keda eesti keeles liigitatakse röövlutikaliste (reduviidae) hulka) ja väidetavalt sai ka Charles Darwin teda surmanud haiguse külge just tapjaputuka hammustusest.

Kuigi neid putukaid (kokku ligemale 4000 liiki) leidub ka mujal, on nad kõige laiemalt levinud Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Eriti meeldivad neile inimesed, kes on otsustanud telkida kuskil vabas looduses,  putukad otsivad ohvreid oma looduslike "termokujutiskaamerate" ja "kemosensorite" abil,  putukatel meeldib eriti maanduda ohvrite näo peale, et imeda verd ohvri huultest või silmalaugudest.

Iseenesest putuka hammustus küll ei tapa, aga tema väljaheidete kaudu võib inimese organismi pääseda pisikesi üherakulisi parasiite, kes tekitavad Chagase tõbe.  Charles Darwin põdes sellist haigust väidetavalt aastakümneid, enne kui suri.

Tapjaputukad kasvavad 10 - 25 millimeetri pikkusteks, mõned on tumeda, mõned ka üsna kirju välimusega, eriti tuntud on nn suudlejaputukas (Melanolestes picipes), kes käib just inimeste huuli hammustamas. Nn maskeeritud jahtija ehk tolmulutikas (Reduvius personatus) ronib vooditesse küll sealseid tolmulesti otsima, aga hammustab ka inimesi ja vägagi valusalt. Aga see liik on omakorda Euroopast leidnud tee Põhja-Ameerikasse.

Mehhiko voodiputukateks nimetatakse triatomasid, keda leitakse samuti sageli vooditest, ja tema hammustus võib tekitada üsna ägedat reaktsiooni. Chagase tõbe levitab eriti nn habemeajajaputukas (Triatoma megista), aga ka teine liik Rhodnius prolixus. Lõuna-Aasias levitab aga Triatoma rubrofasciata haigust nimega kala-azar.

Enamikus otsivad ka tapjaputukad küll endast väiksemaid loomi toiduks, aga lõunamaades telkima minnes tuleb olla ka valmis üsna valusateks hammustusteks.