Tallinna-Helsingi tunneli ehitamiseks tuleks läbindada umbes 600 miljonit aastat tagasi tekkinud ediacara ladestu liivakivi- ja aleuroliidikiht. Need kivimid on aga vähetsementeerunud ja nõrgad, olgugi et on Eesti settekivimitest kõige vanemad, kirjutab Tartu ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis.

Ediacara ladestusse jääb Põhja-Eesti jaoks väga oluline põhjaveekiht, mida kasutatakse veevarustuses just rannikualadel, kus muid puhta joogivee ammutamise võimalusi on vähe või puuduvad need sootuks. Ediacara liivakivim eraldab maapõues soolast ja magedat vett - see on justkui vetevaheline sein, mis takistab neil seguneda ja nõnda magedal veel reostuda. Nii on see Põhja-Eesti elanikkonna joogiveevarustuse seisukohast eriti tähtis.

Tallinna-Helsingi võimaliku tunneli alal on ediacara ladestu kivimid äärmiselt nõrgad, mistõttu põhjavee reostumise oht on suurem, ütles TÜ geoloogia vanemteadur Argo Jõeleht, kes oli üks uuringut teinud TÜ teadlastest.

Hüdrogeoloogiliste uuringute käigus tõdeti, et Viimsi poolsaart, kus on palju vanu puurkaeve, ohustab Põhja-Eesti piirkondadest kõige enam põhjavee sooldumine, sest merevesi võib pinnase aluskorrast puurkaevudesse tungida.

Jõeleht ütles, et Viimsi poolsaar on oma geoloogiliste tingimuste tõttu isegi ilma tunneli ehituseta ohustatud piirkond, sest vee tarbimine on seal suurem, kui looduslikud varud võimaldavad, st toimub ületarbimine. Lisaks takistab paks savikivi sademevee jõudmist liivakivikihtidesse, kus on veevarustus, ja nii ei täiene veevarud piisavalt nagu mujal Eestis, kus sademevesi jõuab ringiga tagasi põhjavette.

Sestap tuleb tunneli projekteerimisel põhjaveega seotud küsimustele pöörata suurt tähelepanu, sõnas ta.