Taimeliigid surevad välja enneolematus tempos – kuni 350 korda rutem kui ajaloos keskmiselt

 (34)
Taimeliigid surevad välja enneolematus tempos – kuni 350 korda rutem kui ajaloos keskmiselt
Sammas-ahvileivapuud (Wikimedia Commons / Bernard Gagnon)

Liigid planeedil maa surevad välja enneolematus tempos, mistõttu mõned keskkonnateadlased nimetavad toimuvat kuuendaks massiliseks väljasuremiseks.

Tänavu maikuus sedastas ÜRO aruanne, et väljasuremine ohustab miljonit liiki; juunis ilmunud uurimuses kuulutati väljasurnuks 571 taimeliiki.

Tõsi, liikide väljasuremine on toimunud nii kaua kui Maal on elu olnud. Oluline küsimus on, kas väljasuremise tempo on kasvanud.

Teadusajakirjas Current Biology ilmunud värske uurimus näitas, et mõned taimeliigid on välja surnud kuni 350 korda kiiremini ajaloolisest keskmisest — ja sellel protsessil on ainulaadsete liikide jaoks hävitavad tagajärjed.

„Kui paljud liigid surevad välja?“ on küsimus, millele pole lihtne vastata. Täpseid andmeid nüüdisaegsete väljasuremiste kohta pole suures osas maailmas kogutud. Samuti ei jaotu liigid planeedil ühtlaselt — näiteks on Madagaskar koduks ca 12 000 taimeliigile, millest 80% on endeemilised (s.t neid ei leidu kusagil mujal maailmas). Samal ajal leidub Inglismaal ainult 1859 liiki, millest endeemilised on 75 (s.t ainult 4%).

Seotud lood:

Puhtalt numbrite põhjal võib eeldada, et elurikkuse põlistes kantsides nagu Madagaskar sureb välja rohkem liike kui Inglismaa-sugustel „ääremaadel“.

See aga ei tähenda, et neid ääremaid poleks vaja kaitsta, kuna neis leidub sageli täiesti ainulaadseid taimi.

Nii suurema kui ka väiksema liigitihedusega piirkondades on taimeliikide väljasuremist soodustanud peamiselt põllumajandus ja linnastumine, mis kinnitab üldlevinud arusaama, et suurema osa väljasuremiste olulisim põhjus on elukeskkonna hävitamine.

Üldiselt on kõige väljasuremisaltimad taimeliigid mitmeaastased rohttaimed. Liigihõredatel piirkondadel on seejuures suurem oht kaotada ainulaadseid liike.

Näiteks on seitse liigihõredas piirkonnas aset leidnud üksikliigi väljasuremist põhjustanud seitsme taimeperekonna ja ühel puhul isegi terve sugukonna hääbumise. Niisiis kujutavad ka liigihõredad alad endast olulisi elurikkuse kasvulavasid, mis vajavad keskkonnakaitset ja pingutusi liikide säilitamiseks.

Samuti näitas uurimus, et viimasel ajal toimunud väljasuremised leidsid tipp-perioodil aset 350 korda kiiremini ajaloolisest tausttempost. Varem on teadlased oletanud, et taimede väljasuremise nüüdisaegne tempo ületab järgmise 80 aasta jooksul ajaloolist normi isegi kuni mitu tuhat korda.

Miks on siis uued hinnangud taimeliikide väljasuremisele niivõrd madalad? Esiteks pärsib igakülgsete andmete puudumine nüüdisaegsete väljasuremisprotsesside pädevat hindamist. Teiseks on taimed ainulaadsed selle poolest, et mõned neist elavad äärmiselt pikka aega ja paljud neist võivad tänu ainulaadsetele kohastumustele (nagu suutlikkus ilma partneriteta paljuneda) püsida elus ka väga hõreda leviku tingimustes.

Võtame näiteks hüpoteetilise olukorra, kus metsikus looduses on säilinud ainult viis sammas-ahvileivapuu (ld Adansonia grandidieri) isendit. Nood Madagaskari puud kuuluvad samasse perekonda vaid kaheksa muu elus oleva liigiga ja võivad elada mitmesaja aasta vanuseks. See tähendab, et mõned üksikud puud võivad küll veel hingitseda (seda olukorda nimetatakse „väljasuremisvõlaks“, ingl extinction debt), kuid on paratamatu, et tulevikus sureb too liik ikkagi välja.

Lisaks tuleb silmas tuleb pidada asjaolu, et taimeliigi kuulutamine väljasurnuks on keeruline, kuna sageli on liigi esindajaid väga raske märgata ja me ei saa olla kindlad, et oleme viimased elus olevad isendid leidnud.

Ühe hiljutise aruande kohaselt on taasavastatud koguni 431 taimeliiki, mida peeti väljasurnuteks. See tähendab, et väljasuremiste tõeline tempo, nagu ka liikide eeldatav väljasuremistempo tulevikus osutuvad tõenäoliselt praegustest hinnangutest oluliselt suuremateks.

Pole kahtlustki, et elurikkuse kadu koos kliimamuutusega on ühed suurematest inimkonna ees seisvatest väljakutsetest. Eeldatavasti kujunevad kliimamuutuse mõjud koos inimtegevusest johtuva asualade hävinemisega taimede elurikkusele eriti rängaks. Praegused prognoosid taimeliikide väljasuremise tempole on ilmselt tõsiselt alahinnatud.