Sula põhjapoolusel muudab mahajäetud sõjaväebaasi tiksuvaks mürgipommiks

 (72)

Ehkki temperatuurid kerkivad kogu maailmas, räsib sulailm kõige rängemalt just pooluseid. Arktikas sulav merejää võib merepinna taset kergitades tekitada palju paksu pahandust, kuid nüüd on hakanud lagedale ilmuma ka muud potentsiaalsed ohud. Kui soojenemistrend jätkub, võib Gröönimaa jääkatte sisse ehitatud ja juba 1960. aastatel maha jäetud USA sõjaväebaas jääkatte alt välja sulada — koos sadade tuhandete liitrite heitmete ja muude keskkonda reostavate ainetega.

1959. aastal Gröönimaale rajatud „jääalune linn“ nimetusega Camp Century ehitati kalkuleeritult jääkatte alla. Ametlike teadaannete kohaselt oli jaam ette nähtud teaduslike uuringute läbiviimiseks ja uute ehitustehnikate katsetamiseks sealse piirkonna äärmuslikes tingimustes. Mitteametlikuks eesmärgiks oli aga sellise platvormi loomine, millelt startivad tuumaraketid ulatuksid Nõukogude Liidu territooriumini.

Ehkki raketibaas ise ei saanud kunagi teoks, mahutasid selle tarbeks ehitatud ruumid kuni 200 inimest ja neid varustas elektriga väike tuumareaktor, vahendab New Atlas.

Kui jaama ekspluatatsiooniaeg 1967. aastal läbi sai, jäeti see lihtsalt maha, kuna eeldati, et jääkate kapseldab rajatise tõhusalt ja takistab selles sisalduvaid kahjulikke aineid keskkonda sattumast. Seni on toonane eeldus ka paika pidanud ning aastate jooksul on jaama peale kuhjunud koguni 35 meetri paksune jääkiht.

Seotud lood:

Toronto Yorki ülikooli kliimateadlase William Colgani värske uurimistöö raames analüüsisid uurijad kõige värskemaid kliimaprognoose ja leidsid, et sajandi lõpuks võib jaama kattev jää sulada juba kiiremini kui juurde sadav lumi seda taastada suudab.

Jaama sisemuses leiduvad reoained kujutavad endast arvestatavat keskkonnaohtu. Õnneks toimetati tuumareaktori kamber jaama mahajätmise ajal küll minema, kuid säilinud on ülejäänud taristu, mis omal ajal arktilisi ehitusmaterjale uurinud teadlaste osutusel võib sisaldada toksilisi polüklooritud bifenüüle (PCD-sid). Pealeselle leidub jaamas hinnanguliselt 200 000 liitrit diislikütust ja 240 000 liitrit heitvett, s.h nii kanalisatsiooni reovett kui ka generaatori jahutamiseks kasutatud radioaktiivset jahutusvedelikku. Jää sulamisel võivad need ained ookeanivette sattuda ja piirkonna merelised ökosüsteemid suurde ohtu seada.

Kuidas siis tiksuva öko-kellapommi ohte neutraliseerida? Uurijad nendivad, et hetkel pole selleks just palju võimalusi. Arvestades seda, kui sügaval jääpõues jaam asub, oleks selle puhastamine väga kulukas ja keeruline ettevõtmine. Küsimus, kes peaks kandma sellise pingutusega tulevikus kaasnevad kulutused, on poliitiliselt tundlik. On ju tegemist omaaegse USA baasiga, mis rajatud kunagisele Taani alale, millest nüüdseks on aga saanud omavalitsuslik Gröönimaa haldusüksus — taolises olukorras jääb rahvusvaheline õigus ohtlike jäätmete eest vastutuse võtmise küsimuses mõnevõrra ebaselgeks.