Suurbritannia viimase mõõkvaalaparve liige leiti surnuna läinud aastal Tiree saare rannalt. Parve oli hoolega jälgitud ja teadlased olid loomadele nimed pannud. Seda mõõkvaala, kes leiti, kutsuti Luluks.

Mõni päev tagasi teatati, et analüüside tulemusena Lulu rasvast leitud PCB-de (polüklooritud bifenüülid, mida on kasutatud muuhulgas värvi-, laki- ja plastmassitööstuses ning elektroonikas) tase oli sada korda kõrgem sellest, mida tavapäraselt mereimetajate tervisekahjustuste tekke alampiiriks peetakse. Euroopa Liidus keelustati PCB-de kasutamine ja nendega kauplemine juba kaheksakümnendail, ent mürki leidub ookeanides jätkuvalt.

PCB-d liiguvad mööda toiduahelat ülespoole ja võivad põhjustada üldist kehva tervist, immuunsüsteemi nõrgenemist, kõrgemat riski vähktõppe jääda ja isegi viljatust. The Guardian kirjutas, et Lulu rasvast leiti ühe kilogrammi kohta 950 milligrammi PCB-sid, mis on palju kõrgem ükskõik millisest seni mereimetaja organismist avastatud PCB-de kogusest. Üldiselt arvatakse, et mereimetajatel hakkavad tekkima terviserikked siis, kui ühe rasvakilogrammi kohta on 9 milligrammi PCB-sid. Mullune uuring näitas, et Loode-Atlandi mõõkvaalade rasvas leidub keskmiselt 150 milligrammi PCB-sid kilogrammi rasva kohta.

Kui seni arvati, et Suurbritannia ainus mõõkvaalaparv kahaneb vaid seetõttu, et nad ei kohtu, suhtle ega paaritu teiste vaalaparvede loomadega, siis tegelikult võib nüüd populatsiooni kahanemise põhjuseks pidada mürki. Ehkki Lulu oli vähemalt 20-aastane, ei olnud tal kunagi ühtki poega olnud.

Vähe sellest - Šotimaa lähedal elutseva parve ükski loom ei ole viimase 23 aasta jooksul poeginud, mis tähendab, et võibolla on nende viljatuse ja tõenäolise peatse väljasuremise põhjustajaks hoopis mürgid.