Soome-ugri rahvad, kellest sa tõenäoliselt isegi kuulnud ei ole

Vaielda võib, kas tegemist on keelte või murderühmadega, rahvuste või rahvakildudega, aga viimastel aastatel on oma eksistentsist teada andnud terve rida vahepeal unustatudki soome-ugri keeli kõnelevaid rahvaid.

Lüüdilasi ehk lüüdikuid on mõne hinnangu järgi 10 000 inimest, kellest 3000 kõnelevat oma keelt emakeelena. Venemaal on neid üle lugeda aga raske, sest kohalik rahvaloendus loeb nad automaatselt karjalasteks. Ka keskaegse Novgorodi üks linnaosa kandis nime Ljudinov ja sel ajal arvestati neid siiski eraldi rahvana. 2008. aastast alates on Petroskois aga välja antud ka ajalehte Lyydilaine.

Omaette keeleks on hakatud kohati pidama ka aunusekarjala ehk livvi keelt, mida teised allikad ikka karjalaste murdeks loevad. Karjalastumine leidis aga väidetavalt aset alles 16. sajandil, tegemist on siiski vahepealse üleminekualaga vepslaste ja karjalaste vahel. Livvi keele kõnelejaid arvestatakse praegu olevat 14 000. Vene võimud on üritanud livvi keelest tehagi ametlikku karjala kirjakeelt.

Meänkieli, on soome keele vorm, mida räägitakse aladel Rootsi põhjaosas, ja kuni Soome liitmiseni Venemaaga võis neid selgelt soomlasteks lugeda. Kaks sajandit hiljem on põhjust seda rootsi keele mõjudega ja ilma soome keele arengut kaasa tegemata püsinud keelt pidada juba eraldi keeleks. Kõnelejaid 30 000. Esimene meaänkielis kirjutatud romaan ilmus 1985, grammatika saadi kirja 1996, evangeeliumid saadi sellesse keelde tõlgitud 2000. Alates 2009. aastast saab seda keelt ka ametlikus asjaajamises kasutada. Eetris on ka Meänraatio.

Kveenide mineviku kohta on internetis liikvel ka üsna kahtlase väärtusega teooriaid muistse Kvenlandi = Kainuu kohta, kuid täna on igatahes Norras ametlikult u 6500 kveeni keelt kõnelevat inimest, kes minevikus ilmselt soomlaste hulka kuulunud, aga samuti juba kaks sajandit eraldi arenenud. Ametliku vähemuskeele staatuse sai kveenide keel Norras aastal 2005. Loe ka Eesti Päevalehe artiklit.

Paras segadus valitseb ka ingeri või isuri või ingerisoome keele vahel piiride tõmbamisel, mõni loeb neid mitmeks, teine üheks rahvaks, kuna sealne läänemeresoome rahvastik on olnud õigeusu mõjualas 13. sajandist alates, samas kui 17. sajandil soodustas Rootsi riik selgelt ka luterusuliste savolaste ja karjalaste kolonisatsiooni nende aladele. Kui 1926. aastal oli Venemaal ingerlasi 26 100, siis pärast sundkollektiviseerimisega kaasnenud küüditamisi ja suurt terrorit, oli Teise maailmasõja lõpuks ingerlasi kodukohtades alles vaid 1062, täna on neid vaid veidi enam.

Venemaal tänaseks välja surnud soome keeltest on nimeliselt teada vähemalt neli - merjalaste, muromlaste, meštšeerade ja tšuudide keeled, kusjuures nn Taipaleentakaiset tšuudit (Чудь заволочская) tänase Arhangelski ümbruskonnas kuulusid veel läänemeresoomlaste hulka, ja neid elas veel 19. sajandilgi. Olhava tšuudid Laadogast lõunas aga võisid olla lähemal merjalastele ja mordvalastele (ehk siis volgasoomlastele) kui läänemeresoomlastele. Muide, nii saamid kui ka komid teavad tšuude rüüstavate naabritena.

Merjalased surid välja 16. sajandil, muromlased millalgi pärast 10. sajandit, meštšeeralased samuti kuskil 16. sajandil. Kõik nad kuulusid volgasoomlaste hulka.Venemaa põhjaosas on mainitud kroonikates ka kadunud rahvaid nagu toimalased, lopilased ja tverilased, aga nende kohta pole suurt midagi teada. 

Viimaseid ei tasu igatahes segi ajada õigeusklike tverikarjalastega, kes 17. sajandil põgenesid Rootsi võimu alt ja keda Tveri lähikonnas on vähemalt 14 000. 1930. aastal oli neid aga koguni 150 000, misjärel nõukogude võim asus neid hävitama. Tverikarjalastel on 1990. aastast omaette kultuuriselts.

Keelte ja murrete piirid ongi vahel üsna subjektiivsed, näiteks pole isegi selge, kas saamidel on seitse või kümme tänaseni kõneldavat eraldi keelt. Ungarlased on aga geneetiliselt saanud nii palju mõjutusi mujalt, et nende seos hantide ja mansidega teisel pool Uuraleid võib olla isegi küsitav. Ja siis muidugi lähevad uute ja tärkavate / taasärkavate rahvaste kirja juba lisaks setodele ka võrokesed ja muud lõuna-Eesti rahvakillud.