Haiti pilukoonu (ld Solenodon paradoxus) genoomi sekveneeris Puerto Rico Mayagüezi ülikooli teadlaste töörühm dr Taras Oleksyki juhtimisel. Uurimuse tulemused ilmusid teadusajakirjas GigaScience.

Pilukoonu on üks väga vähestest teadaolevalt mürgistest imetajatest, kelle mürgine sülg eritub spetsiaalselt kohandunud süljenäärmetest tema hammastele; pilukoonu hammustus tapab nt hiire vaid paari minutiga. Samuti on pilukoonul suured küünised, paindlik koon ja nisad keha tagapiirkonnas — mis on kõik on imetaja kohta üsna ebatavalised omadused.

Pilukoonud on keskeltläbi 49–72 sentimeetrit pikad ja kaaluvad veidi alla kilo. Nad on seltsiva eluviisiga, veetes suurema osa päevasest ajast maa-alustes käigulabürintides. Öösiti tulevad nad maapinnale, et küttida nii väikseid kui ka suuri selgrootuid.

Pilukoonu lõid teistest lahku 73,6 miljonit aastat tagasi

Pilukoonud on väga ohustatud loomad, kes elavad ainult mõnedes Kuuba kaugemates nurkades ja Haitil. Kodusaartest lähtuvalt ongi neid kaks liiki - haiti ja kuuba pilukoonu. See on teinud looma DNA sekveneerimise eriti keeruliseks, muu hulgas seetõttu, et miljoneid aastaid isolatsioonis elanud liik on äärmuslikul määral sugulusarenenud.

Sellest hoolimata näitas lahti muugitud geenijärjestus mõndagi põnevat. Teadlastel õnnestus nimelt viimaks tõendada, et pilukoonud elasid tõepoolest üle dinosaurused hävitanud asteroidi-kataklüsmi, kuna nende liik on ülejäänud imetajaskonnast lahknenud koguni 73,6 miljonit aastat tagasi.

„Meie uurimus kinnitas hüpoteesi pilukoonude varajasest liigitekkest, mis peaks aitama lahendada vaidlust küsimuses, kas pilukoonud tõesti jäid ellu pärast seda, kui dinosaurused Kariibi merre langenud asteroidi tekitatud globaalses katastroofis hävisid,“ kommenteeris tulemusi dr Oleksyk.
Ehkki nn Chicxulubi katastroof kriidiajastu lõpul hävitas 75 protsenti elust Maal, suutsid mõned loomad selle üle elada, tänu millele saidki imetajad hiljem dinosauruste puudumisel massiliselt paljuneda ja üle kogu planeedi levida.

Uurijad leidsid ka, et Haiti pilukoonu alamliigid irdusid teineteisest vähemalt 300 000 aastat tagasi, mis annab mõista, et pilukoonude põhja- ja lõunapoolsete asurkondade säilitamine võib nõuda isesuguseid paljundamisstrateegiaid.

Koerad, kassid ja lageraie ohustavad loomakest

„Nüüd võib olla suisa kohustuslik pilukoonude liikide säilimise huvides uurida nende genoomikat, kuna nende väljasuremisega kaotaksime terve evolutsioonilise haru, mille kujunemislugu küündib dinosauruste ajastusse,“ kirjutasid uurimuse autorid töö kokkuvõttes.

„Hoolimata inimtegevuse hävitavatest mõjudest bioloogilisele mitmekesisusele on S. paradoxus ainulaadses saare-isolatsioonis ellu jäänud,“ rõhutasid uurijad. „Nüüd aga on seda liiki hakanud ohustama metsade lageraie, inimtegevuse kasvav mõju ning surm saartele toodud koerte, kasside ja mangustide läbi.“