Kulleskalad leiti askeldamas 7996 meetri sügavusel. Sealne rõhk on 800 korda kõrgem kui ookeani pinnal ja veetemperatuur vaid õige pisut üle nulli. Lisaks on seal kottpime.

Uuest kalaliigist rääkiv teadusartikkel ilmus ajakirjas Zootaxa ja seal ütleb autor Mackenzie Gerringer Washingtoni ülikoolist, et selliseid karme tingimusi silmas pidades ei tundu roosakas, pehme ja sültjavõitu kehaga kala pealtnäha kuigi vastupidav või robustne. Ent mariaani kulleskala elab igati edukat kalaelu ja tema pehme keha on kõrge rõhu tingimusis just sobiv.

Välist ilu uuel kalal inimese silmis kindlasti pole, aga pilkases pimeduses poleks sellega niikuinii ka suurt pihta hakata. Kala on umbes inimese käsivarre pikkune ning selle nahk on läbipaistev ja soomusteta. Roosakad siseorganid on läbi naha näha.

Sarnased kulleskalad ei ole väga sügaval haruldased. Nad elavad ja toituvad parvedena, süües krevette ja muid koorikloomi. Aastal 2008 filmiti üht kulleskalaliiki nimega Pseudoliparis amblystomopsis Jaapani süvikus 7700 meetri sügavusel. Nüüd aga leiti et veel sügavamal elab teine, pisut erinev liik, millele oma nimi anti ja mis nüüd rekordi amblystomopsiselt üle võtab. Ei saa välistada, et maailma ookeanide sügavaimad paigad pakuvad meile edaspidigi üllatusi, ütles Gerringer.

Aga miks peaks üks kala üldse nii rekordiliselt sügaval elama? Vastus peitub küsimuses: teisi kalu, sealhulgas võimalikke vaenlasi seal ei ole. Mariaani süviku lehtrit meenutav kuju tähendab aga, et seal on neile palju toitu.