Puutumata loodust pole enam ammu, aga see ei pruugi olla halb asi

 (4)
Puutumata loodust pole enam ammu, aga see ei pruugi olla halb asi
Foto: Wikimedia Commons / Paolo Neo

Tere tulemast antropotseeni! Inimestest puutumata loodust pole olemas juba aastatuhandeid.

Teadusžurnaalis PNAS (Proceedings of the National Academy of Sciences) ilmunud uurimus annab mõista, et peaaegu kogu maailmas pole enam alles nn puutumatut loodust.

Suurem osa ürgloodusest kadus inimtegevuse tulemusel juba mitu tuhat aastat tagasi.

Nicole Boivin Oxfordi ülikoolist ja Max Plancki nimelisest inimajalooteaduse instituudist ühendas jõud Ühendkuningriigi, USA ja Austraalia teadlastega, et uurida arheoloogilisi, fossiilseid ja ürgseid DNA-andmeid.

Uurijad järeldasid, et inimesed hakkasid maailma ökosüsteeme mõjutama juba ammu enne autode, kinnisvaraturu ja tööstusliku tootmise leiutamist. Inimtegevusest puutumatuid keskkondi lihtsalt ei eksisteeri enam ja suuremal osal juhtudest pole eksisteerinud juba tuhandeid aastaid.

Uuring kirjeldab peamiseid etappe, mille käigus inimesed maailma ümber on kujundanud ja selle ökosüsteeme muutnud:

* inimkonna ülemaailmne ekspansioon pleistotseeni ajastu lõpul;

* põllumajanduse levimine nooremal kiviajal;

* saarte koloniseerimise ajastu;

* ja viimaks linnainimeste kaubanduspõhised ühiskonnad.

Nüüdisaegsed inimesed kujunesid Aafrikas umbkaudu 190 000 aastat tagasi ning hakkasid umbes 70 000 aasta eest kodumandrilt välja kolima. Arvatavasti soodustas inimtegevus küttimise näol mitmete suurte loomaliikide väljasuremist 50 000 kuni 10 000 aastat tagasi.

Seotud lood:

Üks näide ürgse inimkonna mõjust keskkonnale sai ilmseks umbes 20 000 aastat tagasi, kui inimesed tõid Vaikse ookeani lõunaranniku lähedastesse piirkondadesse Uus-Guineast kaasa uue loomaliigi — kukkurlooma kuskus (ld Phalanger orientalis).

Pärastjääajaks e holotseeniks, mis algas u 11 700 aasta eest (ja milles me siiamaani elame), olid inimesed levinud üle kogu maailma. Põllupidajad hakkasid eelistama teatud looma-, puu- ja taimeliike, mis tänase päevani meie toidulauda rikastavad.

Toonased inimesed põletasid alet põllumajanduslikel eesmärkidel ja ka selleks, et loomi hõlpsamaks küttimiseks metsast välja meelitada. Põllupidamine mõjutas ka kõiki looduslikke koosluseid metsadest (mis tuli maha raiuda, et teha ruumi söödavatele liikidele) atmosfääris sisalduvate kasvuhoonegaasideni.

Millalgi sel perioodil kodustati kariloomad ja kodulinnud ning nood levisid Lähis-Idast üle kogu maailma.

Samal ajal hakkasid merd sõitvad ühiskonnad levitama parasiite, kuna mitmesugused roti-, hiire-, putuka- ja sisalikuliigid reisisid laevadega kaasa.

Sedamööda, kuidas inimesed uusi maid asustasid, hakkasid nad endast kujutama ohtu pärismaistele loomaliikidele, soodustasid metsade hävingut, tõid endaga kaasa mitmeid põlluviljaliike ja muutsid üldiselt inimtegevusest puutumatute koosluste koosseisu ja käekäiku.

Pärast neid arenguid on meie mõju keskkonnale ainult kasvanud. Tööstusrevolutsiooni ajal muutsid tehaste heitmed drastiliselt süsinikdioksiidi kontsentratsioone atmosfääris. Uurijad on isegi väitnud, et nende gaasidega koos saabus lõpp holotseenile ja et vahepeal on alanud uus geoloogiline ajastu — antropotseen.

Lühidalt võib öelda, et inimkond on loodust mõjutanud ja muutnud juba väga kaua aega.

See ei ole aga alati tingimata halb. Tehtud kahju ei ole meil iial võimalik heastada, kuid nüüdisajal suudame me ometi mõistuspäraselt seirata ja suunata seda, kuidas me end ümbritsevat ainelist maailma mõjutame.