Näiteks tunnevad puud neile ohtlike kahjurite paaritumislõhna ning on valmis selleks, et varsti on saabumas suurem hord noori ja näljaseid putukaid, kes tahaksid süüa juurdekasvusid või lehti, kirjutas Forskning & Framsteg.

Anderbrant viis oma kolleegidega läbi uuringu, mille käigus andis ta väikestele männitaimedele tavalise männivaablase feromoone “nuusutada”.

Seejärel tegi ta katse ning lasi putukatel muneda oma munad nii neile männitaimedele, mis olid saanud lõhna nuusutada, kui ka taimedele, mis polnud feromoonidega kokku puutunud. Olgu öeldud, et männivaablase näol on tegemist ühe tavalisema okkakahjuriga noortes männikutes.  

Kaks nädalat hiljem nägid teadlased, et n-ö ettehoiatatud ehk lõhnu nuusutanud männitaimedel oli alles jäänud 40 protsenti vähem mune, teistel taimedel aga 60 protsenti.

Männitaimed suurendasid männiokastes vesinikperoksiidi kogust, mis toimib putukatele mürgina. See teadmine võib tulevikus viia paljude lahendusteni, mis aitaksid metsades ära hoida suuri putukakahjustusi.

“Hüpoteetiliselt saaks putukatõrjet teha nii, et metsaomanik töötleb puid putukate feromoonidega ning annab sellega neile märku, et puud end suuremaks kahjurite rünnakuks valmis seaks,” ütles Olle Anderbrant.