Sealiha on toit, mida endast lugu pidavad juudid ja muslimid vabatahtlikult ei söö. Siga peetakse roojaseks loomaks ja selle mittesõõmine on selgelt usuline küsimus. Prantsusmaal on aga koolisööklates sealiha mittesõõmise lubamine omakorda muutunud poliitiliseks tülikoldeks.
Prantsusmaa vaevleb lausa perioodiliste "sekularitise" tõve hoogude käes, väidab BBC, kuna ideoloogilistel põhjustel üritatakse riiki puhastada igasugusest kiriklikkusest ja religioonist. Riigis, kus musliminaistele on kehtestatud pearätikeeld, oli juba lausa loogiline, et järgmisena hakati ka muslimitele ja juutidele koolisööklas kohustuslikus korras sealiha ette kandma.
Usuvabadus kuulub tänapäevases maailmas elementaarsete inimõiguste hulka, kuid juba enam kui sajandi on Prantsusmaal karmilt järgitud võimu ja usu lahutatuse põhimõtet, paraku nii, et sekularism võib omandada lausa usulise tagakiusamise vormi.
Kas kõik koolilapsed peaks leppima vaid ühe, kõikidele ette kirjutatud menüüga? Viimastel aastakümnetel oli terve rida koole hakanud just sealiha kõrvale lastele alternatiivset koolilõunat pakkuma, sest ka lastele on see just usuliste vaadete küsimus.
Burgundia linna Chalon-sur-Saône konservatiivist meer Gilles Platret otsustas hiljuti, et koolilastele sealiha kõrval alternatiivlõunat enam ei anta. Otsus jõustus selle kooliaasta alguses, sest nagu linnapea väidab, "see, mida me teeme, on lihtne, me hülgame religiooni kooliuksel."
Usuline diskrimineerimine, ei positiivses ega negatiivses mõttes, ei tohiks Prantsuse ühiskonda kuuluda. Juute on Prantsusmaal küll oluliselt vähem kui muslimeid, ehk praegu näeme sealihatüli kerkivat ennekõike muslimite ümber. Linna koolisööklaid kasutavast ligi 2000 lapsest 800 tarvitas seni alternatiivmenüüd, ehk asi ei piirdunud nähtavasti vaid muslimitega.
Aga mida siis lapsed koolisööklas tegema peaks? Kes sealiha ei taha, võib oma taldrikuid täita eelroa ja salatitega, süüa kaasa toodud toidupakkidest või minna üldse koju, väidab linnapea.
Paljud muslimi- ja juudilapsed küll ei puuduta juba praegugi koolitoitu, sest see pole piisavalt halal või koššer - ehk pole valmistatud nii, nagu nende usulised kombed nõuavad. Kuid ega koolitoidu boikoteerimine piirdu ainult usuliste vähemustega.
Samas on koolimenüüd niigi mitmekesistatud, ehk linnapea korraldus ei pruugi isegi tegelikult midagi muuta. Rämpstoitu ka lastele ei serveerita, keskmine lõuna sisaldab näiteks juustu-saia eelrooga, puuviljataldrikut, iga päev erinevat lihaeinet juurviljadega (sealiha kord nädalas) ja näiteks veeklaasi joogiks, kogumaksumusega vähem kui kolm eurot.
Milleks üldse teha usuküsimust sellest, mis juba ammu enam usuküsimus ei ole? Taimetoitlasi ju liha sööma ei sunnita? Laktoositalumatuid piima jooma ka mitte.
Sekularism on põhimõtteline küsimus enamikule Prantsuse poliitikutest, paremalt servalt vasakule välja, kuigi mõni tugineb ususallimatuses islamofoobiale, teine ateismile. Prantsuse sotsialistlik valitsus siiski süüdistab Platret'd koolilaste pantvangi võtmises. Platret selja taga on aga tema parteikaaslane, ekspresident Nicolas Sarkozy.
Laïcité on konstitutsiooniline põhimõte, mis pärit küll juba 18. sajandi lõpu revolutsioonilainest, aga kindla seadusliku vormi sai 1905. aastal. Religioon peab olema Prantsusmaal lahutatud poliitikast, sisuliselt kogu avalikust sektorist. Kuid selle asemel on ta omandanud vormi, kus usulisi vaateid peetakse lausa vaenulikeks, kõlbmatuteks poliitikutele ja riigiametnikele.
