Yongbyoni keskus asub ligemale saja kilomeetri kaugusel pealinnast P’yŏngyangist, kus ehitatud eksperimentaalne Magnox-tüüpi grafiitjahutusega tuumareaktor, millises oli võimalik ka plutooniumi tuumarelvadesse sobivaks töödelda, läks tööle 1986. aastal.

Tegemist on paraku üliohtliku Briti reaktoritüübiga, mis juba aastaid tagasi Euroopas käibelt kõrvaldatud. Ka Põhja-Korea oli sunnitud oma reaktori 2007. aastast sulgema, kuigi mingil põhjusel (ehk siis väga arusaadaval - tuumapommidesse plutooniumi vaja) pandi see mullu uuesti tööle. Vahepeal alustati seal ka uue kergveereaktori rajamist, aga see töö on nähtavasti venima jäänud.

On selge, et Põhja-Korea kogu tuumarelvastuse väljatöötamine ja katsetamine lähtub sellest keskusest. Ja ilmselgelt on ka seal ilmnenud lekkeid ja avariisid varjatud või ignoreeritud, mis võib selgitada ümbritseva keskkonna suurt saastumist.

Muru selle keskuse ümbruses enam ei kasva ja töötajad haigestuvad sageli ja tõsiselt maksavähki ja tsirroosi. Ja ümbruskonnas sündivat ka ridamisi arenguhäiretega lapsi. Põhja-Korea ülehüppajad pole alati just kõige usaldusväärsema jutuga, aga juba fakt, et ohtlik reaktoritüüp aastatepikkuse hooldamata oleku järel uuesti käiku pandi, on alarmeeriv.

Punggye-ri on aga koht Põhja-Korea mägedes, kus korraldatud maa-aluseid tuumakatsetusi alates 2006. aastast, nähtavasti just mitte kõige turvalisemalt. Radioaktiivsus on ikkagi pääsenud nii atmosfääri kui ka maapinnale.