Planeet tunneb puudust hiidloomade väljaheidetest
Selle tagajärjel on häiritud ka orgaaniliste ainete lagunemine ja toitainete ringlus. USA Vermonti ülikooli bioloogi Joe Romani sõnul võib see nõrgestada ülemaailmset ökosüsteemide seisundit, kalapüügikohti ja maaviljelust, kirjutab Bioneer.ee.
See ei kõla just eriti isuäratavalt, kuid väljaheidetega levivad hästi ka toitained. Mammutid, mastodonid ja hiidlaisikud olid omal ajal tõhusad väetajad, kuid praeguseks on need suured loomad välja surnud.
Uurimistulemustest selgub, et viimase jääaja lõpuga võrreldes on maismaaloomade väljaheidetega toimuv looduslik väetamine langenud 92% võrra.
Maailmameres on olukord veelgi hullem, sest toitainete levik väljaheidetega on vähenenud hinnanguliselt 95% võrra.
Uurijate andmetel on vaalapüügi tõttu alles vaid 34% suurtest vaaladest. Mõningail hinnanguil on praeguseks alles vaid 1% vaalapüügieelsest populatsioonist.
Vaalad sukelduvad sügavale ning nende väljaheidetega kandub fosfor toitainena ookeanides laiali. Täpsemalt kirjeldades toituvad vaalad sügavates vetes, kuid toitaineterikas väljaheide väljutatakse madalas vees. Seetõttu ei kao toitained ookeanisügavustesse. Loomade arvukuse kahanemine vähendab aga ka toitainete transporti.
Uurijad leidsid, et võrreldes ajaga enne tööstuslikku vaalapüüki on vaalade ja teiste mereimetajate võime fosforit levitada langenud 77% võrra.
Mõnes piirkonnas on need arvud eriti masendavad. Näiteks Atlandi ookeani põhjaosas levitavad vaalad varasemaga võrreldes vaid 14% toitaineid. Vaikse ookeani põhjaosas on see arv 10% ja Lõuna-Jäämeres vaid tühised 2%.
Maismaaloomad kannavad samuti toitaineid ebaühtlaselt laiali. Võrreldes miljoni aasta taguse ajaga levib Aafrikas, kus siiani elavad suured loomad nagu elevandid, sõnnikuga vaid 46% toitaineid. Teistel mandritel on see maht vähem kui 5% ning näiteks Lõuna-Ameerikas vaid 1% esialgsest mahust.
Toitained levivad väljaheidetega ka veekogudest maale. Merelinnud püüavad veest kala, pöörduvad siis pesitsuspaikadesse tagasi ja toodavad rohkelt väljaheiteid (pingviinide elupaiku võib nii isegi kosmosest näha).
Ka surnud kaladega levivad toitained merest maale. Näiteks lõhed ning muud ülesvoolu jõgedesse ujuvad kalaliigid surevad sageli pärast kudemist.
Nende roiskuvad kehad muutuvad osaks maismaa-ökosüsteemidest. Sellist merest-maale levikut ohustavad aga nii kalapüügikohtade kui ka merelindude arvukuse vähenemine. Lindude väljaheidete ja surnud kaladega levib hinnanguliselt 96% vähem fosforit kui varem, leidis Roman kolleegidega.
Uurijad kasutasid praeguste liikide populatsioonide ja ulatuse kohta järelduste tegemisel ajaloolistel hinnangutel põhinevaid matemaatilisi mudeleid ning Rahvusvahelise Looduskaitseliidu andmeid.
Ometi ei suutnud teadlased tõestada, et väljaheidete puudujääk on viinud maa viljakuse languseni, sest selleks vajalikke andmeid ei ole lihtsalt olemas. Siiski viitavad avastused sellele, et maa viljakuse langus on mõnes piirkonnas tõenäoline.
Oxfordi ülikooli ökoloog Christopher Doughty sõnul ei arvatud varem, et loomadel on toitainete ringluses täita oluline roll. Sellise arusaamatuse tekkimisel võis olla ka hea põhjus: toitainete levikut uurima hakates oli suurem osa hiiglaslikest imetajatest juba hävinud.
Romani kinnitusel oli kunagi maakeral kümme korda rohkem vaalu, 20 korda rohkem jõgedes kudevaid kalu nagu lõhed, kaks korda rohkem merelinde ja kümme korda rohkem suuri taimetoidulisi loomi nagu hiidlaisikud, mastodonid ja mammutid.
Kodustatud kariloomad on aga selle rolli täitmiseks liigselt taraga piiratud ja kokku koondatud, leidsid teadlased.
Samas arvas Roman, et kaitsemeetmeid kasutades võib sellise lehkava transpordisüsteemi taastada. Näiteks võiksid USA Suurel tasandikul taas elada suured piisonikarjad ja merekaitset saab suurte mereloomade jaoks tugevdada.
„Me võime ette kujutada maailma, milles on taas suhteliselt rikkalik vaalade populatsioon,“ ütles Roman.
Lugu on tõlgitud keskkonnaportaalist Livescience.
