Peale sunnitud "roheline" panigi londonlased siputama

 (9)
Peale sunnitud "roheline" panigi londonlased siputama
Londoni kesklinnas on erinevaid piirangutsoone rohkestiFoto: Ylle Tampere

London ja teised suurlinnad on aastakümneid maadelnud linnaõhu kehva kvaliteediga ning selle parandamise nimel on mindud otseteed ja võetud luubi alla suurim saastaja – transport. Aprilli algusest kehtib Londonis uus keskkonnatsoon ja juba on mõjusid näha!

Suurlinnade õhk on üks põhilisi teemasid kaasajal ning kuna kõige efektiivsem tundub olema ikkagi inimeste mõjutamine nende rahakoti kaudu, kehtestatakse erinevaid keskkonnamakse, ummikumakse, automakse ja nii edasi. Põhimõtteliselt puudub kindlus, et mõni meede jälle kallale ei tule. Eesmärk pühendab abinõu?

Juba ammu kehtib Londoni südalinna teatud piirkondades ummikumaks, mis on umbes 13 eurot päevas. Kui tahad seal sõita, siis maksa. Sellegi kaudne eesmärk on vähendada sõidukite arvu kesklinnas ja seeläbi parandada õhu kvaliteeti.

Ent ilmselgelt ummikumaksust üksi ei piisanud, et õhk hingatav oleks. Mõni aeg tagasi hakati sahistama veelgi karmimatest nõuetest ja nüüd aprilli alguses hakkaski Londonis kehtima uus emissioonitsoon – ULEZ ehk Ultra Low Emission Zone. Eesti keeles võiks seda nimetada ultramadalaks heitmetsooniks.

Kas tõesti meede, mis mõjub?

Uus piirang tekitas paksu pahameelt juba enne kehtima hakkamist, aga rahva vastuseis progressi ei väära: tänaseks on tsoon toiminud umbes kolm nädalat ning mõneti üllatuslikult võib juba tibusid lugeda - londonlased on hakanud rohkem hübriide otsima ja nende kohta uurima.

Seotud lood:

Carwow portaali poolt avaldatud numbritest nähtub, et alates kuu algusest, kui Londonis hakkas kehtima ULEZ, on 25% võrra kasvanud pistikuhübriidide otsimine. Mitte ainult, võrreldes 2018. aasta märtsiga on nõudlus hübriidide järele kasvanud 118%!

Ka elektriautode kohta on hakatud rohkem uurima - käesoleva kuu jooksul on "huvi" kasv olnud 14% ning võrreldes aastatagusega on huvi lausa 56% suurem elektril sahistavate autode vastu. Traditsiooniliste hübriidide suunas on huvitõus olnud vaid 6%. Aga siiski!

Ainuüksi selle informatsiooni pinnalt võib öelda, et linnaisade ja roheliste püüd rahva tarbimisharjumusi rohelisemaks muuta, on vilja kandnud - Londoni liiklejate kütuse-eelistus on muutumas.

Kõige populaarsemad autod otsingumootorites on Toyota linnamaasturite C-HR ja Rav4 hübriidid, elektriautod Nissan Leaf ja VW e-Golf on järgmised ning top5 nimekirja lõpetab Toyota Yaris hübriid. Kas need autod ka päriselt mõne aja jooksul Londoni linnapildi omastavad, saame varsti näha.

Erinevaid tsoone igale maitsele

Emissioonitsoonid ja nendesse sisenemise eest maksmine on üks pool rahva harjumuste muutmisel Juba autot ostes tuleb Inglismaal rahakotti kergendada ka automaksu võrra. Piiranguid, makse, aga ka soodustusi “õigesti” käituvatele juhtidele leiab Inglismaal mitmesuguseid.

Mida võimsam-saastavam on auto, seda mahlasem on kuningriigi alamatele ette nähtud automaks. Moodsaid täiselektrilisi ja hübriidajamiga sõidukeid soositakse ning need saavad maksusoodustust.

Ka saavad soodustust need, kes oma vana ja saastava auto uue vastu vahetavad: uue auto hinnast võib maha minna isegi tuhandeid naelu, sõltuvalt, millise auto ära andsid, ja millise otsustad osta.

Aga leidub ka teistsuguseid meetmeid õhukvaliteedi parandamiseks. Näiteks piiratakse Heathrow lennujaama juures kiirteel aeg-ajalt sõidukiirust, kui õhusaaste üle mingi piiri kasvab. Sõita tohib kiirteel sel juhul tavapärase 113 km/h asemel 80 või isegi 64 km/h kiirusega.

Londonis on juba aastaid olnud kesklinna alal ummikumaksu piirkond. See tähendab seda, et kui tahad tsooni sisse sõita ja teatud tänavatel liigelda, tuleb lunastada umbes 13 eurone (11,5 naela) päevapilet.

Loe veel

Kes ummikumaksu maksta ei taha, peab kasutama alternatiivseid tsooniväliseid teid. See ei pruugi olla hea mõte, sest neid autojuhte, kes otsustavad mitte maksta on palju ja teed on kohutavalt umbes.

Ummikumaks aga on otsene meede autosid mingitest kohtadest eemal hoida. Kas ka lõpuni edukas, ei oska öelda, sest ummikud tekivad järgmisse kohta.

Kommertssõidukitele – suurtele kaubaveomasinatele, raskeveokitele jne – kehtib veel Low emission zone (LEZ) ehk madala emissiooniga sõidukite tsoon.

Kui ummikumaks kehtib piiratud tsoonis ja teatud ajal, siis LEZ laieneb märkimisväärsele osa Londonist ja kehtib 24/7 ning nõutud tingimustele mitte vastavad sõidukid peavad maksma lõivu sõltuvalt olukorrast 100-200 naela päevas.

Lahendamist vajav probleem oli olemas

Seda, et linnaõhk kehv on, näitas ilmekalt valge kaubiku sein – kolmepäevaselt reisilt naastes oli see ühtlaselt tumehalli värvi. Ja kui mõelda, et igapäevaselt hingavad inimesed seda “halli” sisse, pole imestada, et aina uusi meetmeid puhtama linnaõhu nimel leiutatakse.

Kas linnalegend või mitte, aga Londoni linnaõhu hingamist võrreldi mõni aeg tagasi suitsetamisega - olevat olnud sama kahjulik.

Ent kogu selles nõuete virr-varris, mille peamine eesmärk on linnaõhku puhtamaks saada ning taustal ka inimeste harjumusi muuta, on nüüd punane joon väga lähedal, inimeste valulävi pole enam kaugel.

Püüdlus puhtama ja tervislikuma linnaõhu poole võtab järjest jaburamaid pöördeid. Üha karmimate nõuete pealesundimine on muutumas üldiseks probleemiks ning selle mõju majandusele on juba tunda. Seda mitte üksnes Londonis ja teistes Euroopa suurlinnades vaid igal pool.

Eesti virutas ettevõtjatele teekasutustasuga, mis ei ole küll midagi uut Euroopa ja maailma mastaabis, aga kui erinevad maksud, nõuded ja tingimused tulevad ootamatult, siis on nendega väga keeruline arvestada.

Kes ja kuidas selle kinni maksab?

Hinnad, marsruudid ja isegi kogu ettevõtte tegevus võib saada halvatud täpselt selliste üllatustega nagu teekasutustasu või eriti karm keskkonnanõuete tsoon.

Mingite süsteemide üles ehitamine võtab ettevõtjatel ja autotootjatel aega aastaid ning oma ettevõtet käima joostes loodad teatud stabiilsusele. Kõigega ei oska nagunii arvestada, aga midagi tahaks ette näha.

Kes maksab kinni uued lõivud? Kaupmees, kes harjunud igal hommikul tarnijalt oma kaupa saama või ostja, kes oma sooja saiakest või piimapudelit soovib?

Kaubikut ei vaheta ju kohe uue vastu! Seega tuleb leida kas teine teenusepakkuja, osta teenus mujalt sisse või vana kaubikuga ikkagi raske raha eest tsooni sisse sõita. Rikkumise korral tuleb maksta kopsakas trahv, mille omakorda saab kaela ostja, kes kogu selle peo lõpuks omast rahakotist kinni taob.

Alati ei ole valikud head

Nagu öeldud, mitte ainult Londonis pole kammitsad peale pandud, mujal on sama jabur. London on lihtsalt hea näide. Saksamaal on Umwelt Zone ehk keskkonnatsoon väga levinud piirang ning ilma vastava kleepsuta piirangusooni sõitmine läheb kalliks maksma.

Muuseas, neid “umwelte” on punaseid, kollaseid ja rohelisi. Ja kõik maksavad. Sest ära keelamine on lihtne, raha tuleb praktiliselt kohe peale kuna töö tahab tegemist ja uusi transpordivahendeid ettevõtja ultrakiirusel osta ei jaksa.

Ja kas peakski? Uued kaubikud maksavad tihti ulmehinda, lisa küsitakse ka nendesamade roheboonuste eest – tahad kõrgema standardiga mootorit, maksa. Samal ajal on autode vastupidavus aga langenud.

Mikromootorid ei kõlba raske töö tegemiseks, tehnika ei pea vastu ja on kallis remontida ning tagatipuks on ultrauue kaubiku kütusekulu 20% suurem, sest roheline revolutsioon nõuab kütust. Jah, lugesite õigesti, me põletame autodes rohkem kütust kui varem, et nende heitgaasid oleksid puhtamad.

Ma päriselt ka ei taha iga rohemullistuse pärast uut ja kaasaegset autot osta, sest kui Londoni kesklinnas seatud piirangutega võib nõustuda – kõik parema õhukvaliteedi nimel – siis Brüsseli ametnike suvaliselt välja mõeldud euronormid töötavad enamasti sellele samale püüdlusele vastu. Kits kärneriks ja need teised ütlused.~

Kui Londonis on vaja asjatada igapäevaselt ning auto ei vasta ULEZi tingimustele, siis võib aastane lisakulu olla üle 4500 naela. Kui see ei pane autovalikut ümber mõtlema ja arvutusi tegema, siis mis veel?

Misasi on ULEZ?

ULEZ on senisest karmim tsoon, kuhu vanematel autodel enam asja ei ole. Täpsemini öeldes, asja on, aga raha tuleb välja käia heldelt. Või auto välja vahetada rohelisema vastu.

Ultra Low Emission Zone ehk ULEZ hakkas kehtima 8. aprillil 2019. 91 Londoni südalinna tänavat jäid lisatasuta kasutatavaks vaid elektrisõidukitele, hübriididele ja EURO 6 heitmenormi täitvatele diiselsõidukitele.

Praegu kehtiv ULEZ tsoon Londonis Carlos Somonte/Netflix

Kui plaanid teoks saavad, laieneb ULEZ aastal 2021 suuremale osale Londoni südamest. Uus tsoon lähtub põhimõttest, et saastaja maksab.

Kui su sõiduk ei täida ULEZ tsooni tingimusi, tuleb maksta 12,5 naela ehk üle 14 euro iga päeva eest, mis auto tsoonis viibib. Seda lisaks senisele ummikumaksule. ULEZ tsoon asub GC (Gongestion Charge) tsooni sees.

Teisisõnu, kui tahad vanema kaubikuga Londonis äri ajada või vanema sõiduautoga sõita, tuleb iga päeva eest maksta 24 naela. Kui sul on kommertseesmärkidel kasutatav diiselsõiduk, mis ei täida madala heitmekategooriaga tsooni nõudeid, lisandub ka LEZ maks.

Bussid ja rekad ehk kommertstransport, millel puudub Euro 6 heitmestandardile maksev jõuallikas, peavad ULEZ-s maksma lõivu 100 naela päeva eest. Jah, 100 naela! Kui vaja tihti Londonis käia, ajab see siputama küll.

ULEZ tsooni nõuete rikkumise eest võib saada 160 naelase trahvi.

Ultramadala tsooniga toime tulevad autod

Tegelikult on paljud uuemad autod juba praegu selle tsooni nõuetega sinapeal. Iga bensiinimootoriga auto, mis vastab heitmenormile Euro 4 või rohkem (ehk siis põhimõtteliselt kõik pärast 2005 aastat registreeritud) võivad tsooni tasuta siseneda.

Diiselmootorite jaoks elu nii ilus ei ole. Tsoon on tasuta ainult Euro 6 või kõrgemale heitmenormile vastavatele diiselautodele, mis põhimõtteliselt tähendab pärast 2015. aastat registreeritud autosid.

Märkusena olgu öeldud, et kui sõiduk täidab ULEZ nõudeid ja seda maksu tasuma ei pea, ei tähenda see sugugi seda, et ummikumaksu maksma ei peaks - mingi raha võetakse ära niikuinii ja võetakse valusalt.