Loomade käitumist mõjutada suutvad parasiidid pole putukariigis kuigi haruldane nähtus. Nende täpset arengutsüklit on dokumenteeritud aga vähem. Iga liigi poolt harrastatav parasitism on veidi erinev. Jaapanis asuva Kobe'i ülikooli teadlased otsustasid ajakirjas Journal of Expiremental Biology ilmunud töös tuua selgust herilase Reclinervellus nielseni ja võrku punuva ämbliku Cyclosa argenteoalba vahelistesse suhetesse.

Ämbliku paratamatu hukuni viiv suhe saab alguse, kui täiskasvanud herilane muneb sunniviisiliselt ämbliku kõhtu oma muna. Esialgne rünnak ei lõpe looma surmaga. Munetud muna areneb ajapikku ämbliku siseelunditest toituvaks vastseks, mis ämbliku viimaks hukutab

Teadlased panid tähele, et enne seda hakkab ämblik punuma teistsugust võrku kui saagi püüdmiseks. Vana süüakse ära või hüljatakse täielikult. Üldplaanilt meenutas uus võrk ämblike nn puhkevõrku, mis leiab rakendust kesta vahetamise ajal. Sellel olid isegi ultraviolettvalgust peegeldavad tillukesed niidukesed, mis peletavad teisi putukaid ja loomi.

Tugevuselt oli aga parasiidiga nakatanud ämblike võrk tavapärasest 2,7 korda tugevam. Kahe päeva asemel peab see kestma kuni kümme päeva. Uue võrgu valmimise järel jääb ämblik selle keskele oma lõppu ootama, et anda elu järgmisele parasiitherilasele, kes oma muna omakorda mõnda tema liigikaaslasse muneb.

Teadlased loodavad aga, et herilaste vastsete poolt kasutavate hormoonide uurimine võiks anda vihjeid uute putukatõrjevahendite loomiseks, mis takistaksid kahjurite nukkumist