Arktiliste alade üks suurimaid probleeme on igikeltsa sulamine - selle sulamisel hakkavad bakterid ja seened varem seal asunud pinnase ja surnud orgaanika kihti lagundama. Lagunemisprotsessid omakorda tekitavad süsihappegaasi ja metaani, mis kliima soojenemist veelgi kiirendavad.

Kliima soojenemisel on igikeltsa sulamisele paradoksaalne mõju ning ämblikel on siinkohal oluline roll: arktiliste ämblike populatsioonid suurenevad ning samuti suurenevad kasvult ämblikud ise. Teadlased arvasid, et suurte ämblikute suured populatsioonid söövad rohkem hooghännalisi, kellel on oluline osa lagundavate seente arvukuse kontrollimisel. Tegelikkus oli aga täiesti vastupidine - ämblikud sõid vähem hooghännalisi, kes omakorda sõid rohkem seeni ning aitasid seeläbi kliima soojenemist aeglustada.

Pole siiani selge, miks ämblikud oma lemmiktoidust loobunud on. Teadlased on spekuleerinud, et ehk söövad huntämblikud teisi huntämblikke, kuna varasemad uuringud on näidanud, et populatsioonide kasvades söövad need ämblikud just teisi omasuguseid. Järgmise uuringuga ongi plaanis välja selgitada, mis toitu artiklised huntämblikud hooghännaliste asemel sööma hakkasid.