Palju pappi ja ruttu! Kümme võimalust, kuidas vaene riik rikkaks saaks

 (76)
Palju pappi ja ruttu! Kümme võimalust, kuidas vaene riik rikkaks saaks
Monaco: jõukuse, aga ka maksuparadiisi sümbol.Wikimedia

Veel sada aastat tagasi oli Norra üks vaesemaid riike Euroopas, pool sajandit tagasi oli Saudi Araabia vaid vaeste beduiinide kõrb. Nüüd on nad jõukuse sümbolid. Selge see, et vaesusest on võimalik välja rabeleda, kui vaid jätkub töökust ja ennekõike majanduslikku mõtlemist. Ja muidugi ka imet. Juhust.

Majanduslanguses heaolu ehitada on võimatu. Majanduse kasv on seega igasuguseks eelduseks paranevatele elutingimustele. Ja liiga madal majanduskasv siin ei piisa. Peab kasvama kiiremini kui rikkad ees.

1. Nafta või muud maavarad
Norra ja Saudi Araabia näited annavad kätte kiireima tee jõukusse. Tuleb leida naftat, maagaasi või mõnd muud väga hinnalist maavara. Mulluseks rekordimeheks oli sõjast toibuma hakkav Liibüa, mis saavutas naftatulude abil koguni 104,5-protsendilise majanduskasvu (pärast 62-protsendilist langust aasta varem). Edukamat majanduskasvu näitasid mullu Sierra Leone (teemantid), Mongoolia (vasemaak), Niger (uraanimaak), jne.

Kuid kolm suurimat naftaeksportijat: Saudi Araabia, Venemaa, Iraan ei paista ikka veel silma suurima heaoluga riikide hulgas, tõsi eestlastega võrreldes elavad saudid juba poolteist korda paremini. Eestist veel naftat pole leitud, ja põlevkivist toodetav kütus selgelt naftaga maailmaturul konkureerida ei suuda. Aga Leedu juba on astunud pisikeste naftatootjate ritta. Saudid teenivad tänavu naftaekspordist 68 miljardit dollarit, mullu teeniti 347 miljardit.

Seotud lood:

2. Turism
Mullu andis peamiselt turismitulu näiteks Turksi ja Caicose saartele 11,2 protsendilise majanduskasvu. Ka paljud teised väikeriigid suudavad silma paista just turismituludega, eriti kui satutakse paiknema troopilistes vetes. Mida kehvem kliima, seda vähem turiste liigub. Turismitulud loovad ka töökohti, kuigi need sõltuvad suuresti ka hooaegadest. Antigua ja Barbuda kogumajandusest 74 protsenti tuleb turismituludest.

Järgmisel kümnel aastal on aga üht suuremat hüpet turismitulude kasvatamiseks tegemas ka Leedu, kellest suuremat turismiinvesteeringute kasvu prognoositakse vaid Montenegrole, Singapurile, Aserbaidžaanile, Taile ja Indiale.

Tunamullu teenis USA turismist 116,3 miljardit dollarit, sest mitmedki välisriigid, kuhu ameeriklased ise reisida oleks võinud, pole hetkel just kõige turismisõbralikumas olekus. Hispaania teenis turismist 59,9, Prantsusmaa 53,8 ja Hiina 48,5 miljardit dollarit aastas.

3. Eksport
Kõik teise maailmasõja järgsed majandusimed on olnud seotud ekspordipõhise majandamisega - Jaapan ja Lääne-Saksamaa, seejärel Aasia väiksemad tiigrid, nüüd eriti Hiina. Mida kallimalt toodetud asju suudetakse välismaailmale maha müüa, seda enam raha voolab riiki sisse. Eksport on tänapäeval igasuguse majandusedu aluseks. Hiina teenib ekspordilt praegu 2,0, USA 1,6, Saksamaa 1,5 triljonit dollarit, järgnevad Jaapan, Prantsusmaa, Holland, Lõuna-Korea, Venemaa, jne.

Paraku, nii nagu varasemad Aasia tiigrid, suudavad ka hiinlased oma odava tööjõuga hävitada konkurentsi kõikjal mujal ja nüüd otsivad ise juba odavamat tööjõudu Aafrikast. Hiinaga konkureerida ei suuda hetkel keegi. Eesti tööjõud on meie eneste arvates liiga odav, aga hiinlastega suudaks võistelda vaid veelgi odavamalt.

4. Transiit
Eestiski on unistatud sellest, kuidas olla kaubanduslikuks koridoriks Venemaa ja Euroopa vahel, aga selle edu sõltub just Venemaa tahtest. Ja Venemaa teeb kõik võimaliku, et vahepealsed riigid tema Euroopa-kaubanduse pealt teenida ei jõuaks. Teistsugusteks näideteks on Hongkong ja Singapur, mis on oluliselt teeninud just Hiina kaupade transiidist.

See riik, kes asub strateegiliselt tähtsal kohal, võib teenida tohutult, nagu näiteks Panama või Egiptus oma kanalitelt. Aga Eesti strateegiline asend Saksamaa ja Venemaa, teisalt Põhjala vahel on toonud meile kaela vaid sõdu.

5. Tootlikkuse suurendamine
Tööjõu produktiivsuse kasvult oli Eesti 2000. aastatel, enne suurt masu, vägagi edukas, aga seejärel on alanud raskused. Veniv võlakriis ei anna Euroopas ka just roosilisi väljavaateid. Aga parem tootlikkus peaks väljenduma ilmselgelt ka edukamas ekspordis. Praegu on maailmas vaid üks riik, mis üritab kõiges vaid oma jõududega (ehk siis pelgalt oma sisemaise tootlikkuse parandamisega) hakkama saada, aga Põhja-Korea on näide näljast, mitte majanduslikust edust.

Iga uus kriis on tootlikkuse kasvule tagasilöögiks, ja kui ta peabki jõukust tooma, on selleks vaja ka pikka stabiilsusperioodi, nagu näiteks 200 aastat rahu Rootsis. Aga paranev tootlikkus koos teiste mõjuritega (ennekõike just ekspordiga) oli aluseks ka Aasia tiigrihüpetele.

6. Välisinvesteeringute ligi tõmbamine
Raha on rahvusvaheline ja 20. sajand on näinud edukaid majandusimesid just seal, kus on omast käest võtta olnud mõni rikas Onu (eriti Onu Sam) ookeani tagant. Marshalli abi USA-st aitas sõja järel enamiku Lääne-Euroopast jalule, samas kui Nõukogude Liidu abi hoidis pinnal näiteks Kuubat, kuni see paraku endaga kaasa sügavasse kriisi tõmmati. 

Viimasel ajal on USA investeerinud liitlastesse terrorismivastases sõjas, samas kui Lääne-Euroopa on suunanud raha idanaabrite jalule aitamiseks. Eesti majandusse imbub niimoodi nii USA kui ka euroraha. Ja muidugi on meie suurteks sõpradeks ka Soome ja Rootsi, ilma kelleta meil oleks investeeringuid ikka oluliselt vähem.

USA enda majandusse saabub välisinvesteeringuid (peamiselt sealseid võlakirju kokku ostes) aga 2,5 triljonit, Prantsusmaale ja Suurbritanniale kummalegi 1,2 triljonit, Saksamaale ja Hongkongi kummalegi üks triljon dollarit aastas.

7. Ümberjagamine
Nii nagu Lenin Venemaal 1917. aastal, nii ka Hugo Chavez Venezuelas 2009. aastal - sotsialismi ideoloogiaga on kaasas käinud rikastelt röövimine ja "vaestele jagamine". Mõni riigikassa on küll natsionaliseerimisega enda kätte saanud ühekordse kullaallika ja saab seega rohkem investeerida.

Tulemuseks on aga bürokraatlik suutmatus kõike seda juhtida ja just erasektori tootlikkuse järsk langus.  NSV Liidus tuli peale nälg, mis vaheldus ajutiste kasvuperioodide, lõpuks vaid stagnatsiooniga. Ka stahhaanovlus ei olnud ju majanduslik ime, vaid just äsja ise tekitatud kriisist välja rabelemise kampaania.

"Venezuela majandusimest" rääkimine on aga juba usuline küsimus.

8. Sisetarbimine
See on teine vorm riigisisesest ümberjagamisest, kuigi antud juhul ei suuna raha mitte bürokraadid kabinettidest, vaid inimesed tänavail.

Tänapäeva riikides on ligemale kaks kolmandikku tööjõust just palgal teenindavas sektoris, ehk kui tarbimine paraneb, sünnib töökohti juurde, kui tarbimine järsult kahaneb (nagu 2008-2009), siis töötute mass järsult kasvab.

Kuid siin on jälle see Hiina klausel - mida rohkem "Made in China" asju ostetakse, seda parem on majanduskasv Hiinal, mitte meil. Teenindajad-vahendajad saavad küll palka, aga raha voolab ikka Hiinasse.

9. Võlgu elamine
Kreeka sotsialistide võimuletulek 1981. aastal tõi kaasa intensiivse laenamise, kasvades 28-protsendiliselt võlakoormalt 168 protsendile SKT-st täna. Samal ajal kasvasid ka Kreeka võlaintressid, tunamullu juba 20 miljardile eurole aastas. Kuigi võlgade võtmine annabki valitsustele lisaraha, mida kulutada, nagu kiirlaenufirmad annavad ka erasektorile tarbimiseks uut raha, kasvab sellega ka kohustus võlgu tagasi maksta. Ja seega terendab järgmine kriis.

Tulemuseks on pankrot. On olnud edukaid näiteid, kus pankrot on riigi uuesti jalule aidanud (nagu Argentina, aga seal maksti ka kogu võlg kaelast ära, ning uut enam ei võetud), aga palju sagedamini jõutakse ühest pankrotist peagi järgmisse. Võlgu kustutatakse ju võlgadega.

10. Maksuparadiis
Eriti väikesed riigid on suutnud rikastuda sellega, et pakuvad kahtlasele rahale peavarju. Šveits, ka Monaco on edukad näited, Island kohe üldse mitte. Ja rahapesuga võitlevad juba kõik suuremad riigid ja organisatsioonid maailmas.

Niisiis, võttes vastu kahtlast raha, võib küll rikastuda, aga samal ajal kaotatakse Onu Sami ja kõigi rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide toetus. Pole just eriti jätkusuutlik ime.

Sisemajanduse kogutoodang (GDP, ehk siis SKT) väljendub lihtsas valemis:
SKT = C (eratarbimine)+ I (koguinvesteeringud)+ G (valitsuse kulud)+ NE (netoeksport)

Mida rohkem tarbitakse, seda parem on majanduskasv, mida rohkem investeeritakse, seda parem on majanduskasv, mida rohkem valitsus kulutab, seda parem on majanduskasv, ja lisaks kasvatab suurem eksport majandust, samal ajal kui suurem import viib raha riigist välja. Kuid eduks on vaja, et kõik osad kasvaks koos, mitte, et riik võtab erasektorilt ära või vastupidi. Paljud nõukogude ajast ja eriti varasematestki teooriatest pärit majandusõpetused ei tunnistanud ju erasektori olemasolu peaaegu üldse.

Heaolu on aga tänapäeval väljendatav just selles, kui palju erasektor ehk tavalised inimesed endale jõukust lubada saavad. Lisaks küll ka selles, kas nad tunnevad tagatuna nii sotsiaalset kui ka füüsilist julgeolekut.. Kas nad tunnevad oma vabadust ja kas nad tunnevad, et nende arvamust võetakse kuulda... Sest raha ei anna ju õnne.