Paavst Franciscus I on astumas revolutsionääride kilda

 (10)
Paavst Franciscus I on astumas revolutsionääride kilda
Paavstimobiilis sõitvat paavsti ei ümbritse enam kuulikindlad klaasseinad.AFP / Scanpix

Keskajal sai rooma-katoliku kirikust suur maailmavõimu kese, kuid siis tuli peale reformatsioon. Ja paavstid istusid Vatikanis justkui vangid, oodates, et maailm nende juurde tagasi jõuaks. 20. sajand tähistas siin muutust, paavstid hakkasid maailmas ringi liikuma, ja katoliiklus leidis järjest uut pinda, eriti kolmandas maailmas. 2011. aastaks oli kirikuga liitunud juba 1,2 miljardit inimest.

Skandaalid, mis saatnud katoliiklust eriti läänemaailmas, ei ole just kolmandas maailmas ka katoliikluse levikut pidurdanud, samas kui Euroopa ja USA-s on kirik kistud lausa vihasesse ideoloogilisse võitlusse ateismi, viimasel ajal ka abordi- ja homoliikumisega.

Paavst Franciscus I üritab nüüd teha katoliku kirikust uuesti maailmapoliitika suurjõudu. Ta püüab leida tuge naistelt, kuulutades, et Neitsi Maarja on kirikule tähtsam kui ükski meessoost apostlitest. Ta nõuab, et kogu kirik end ärkvele raputaks. Ta üritab kirikut esitleda eriti vabadusvõitlejana kolmandas maailmas, mis kaitseks vaeseid ja väeteid, mitte ei istuks kuuria vangina Vatikanis.

Uus avatus, suhtlemine tavaliste inimestega, just sellele on argentiinlasest paavst otsustanud panustada, kirjutab Spiegel. Twitteris, Facebookis, tänavail. Paavstimobiilis liikuvat paavsti ei ümbritse enam kuulikindlad klaasseinad.

Seotud lood:

Paavst kutsub 7. septembril palvetama rahu eest Süürias. Sõda kestab seal juba kaks aastat:

Revolutsioon algab noorenduskuuriga Vatikanis - kuna Püha Tooli tähtsuselt teine isik - 76-aastane kardinalriigisekretär Tarcisio Bertone vahetatakse välja 58-aastase peapiiskopi Pietro Parolini vastu. Parolin on tuntud kui kardinal, kes suutis parandada suhteid Vatikani ja kommunistliku Vietnami vahel, Venezuelas aga pidi tõrjuma Hugo Chavezi rünnakut kirikule.

Suuri väljakutseid praegusele katoliiklusele:

  • Hiinas on katoliiklust järjest maha surutud, Mao Zedongi-aegse terrori jäljed on siiani tunda. Kommunistlik Hiina sundis sealset katoliku kirikut 1957. aastal  Vatikanist üldse lahti ütlema. Ja see tüli vajab lahendust.
  • Lähis-Idas on katoliiklased islamiäärmuslaste rünnaku all, ning paljud on pidanud kodud maha jätma ja põgenema. Just Süüria sõjas on katoliiklaste elud eriti ohus. Paavst ei saa  põhimõtteliselt toetada sõda, aga ei saa ka massimõrvade jätkumist heaks kiita.
  • Islamiäärmuslus on alustanud verist sõda katoliikluse vastu ka Aafrikas, nii Nigeerias kui Keenias. Ning sealsed katoliiklased karjuvad abi järele.
  • Lõuna-Ameerikas on evangelistlikud usuvoolud trügimas katoliikluse pärusmaadele ja katoliikluse mõju vähendama hakanud. Argentiinlasest paavst ja Venezuelast Vatikani koliv Parolini peavad siin uut aktiivsust ilmutama.
  • Pedofiiliaskandaalid, mida meedia ilmselt ka üle võimendanud, on määrinud katoliikluse mainet eriti Põhja-Ameerikas.
  • Euroopas on kirikut ründamas ateistlik vasakpoolsus, ja vaidlus homoabielude teemal on veelgi võimendanud ideoloogilist vaenu katoliku kiriku vastu. Uus paavst otsib juba homodega lepitust. Ja siit tekib paras tüli ka kirikus sees.