Kohtuarstid puutuvad oma töös sageli üsna šokeerivate olukordadega kokku ja nii mõnelgi puhul võetakse ise ette judisemapanevaid katseid. San Marcoses Texase osariigis asub näiteks kohtuantropoloogia uurimisasutus FARF (Forensic Antropology Research Facility), milles tegeletakse muuhulgas selle uurimisega, kuidas inimese surnukeha vabas looduses laguneb.

Seal jäeti juulis 2014 üks surnukeha FARFi territooriumil paiknevasse metsatukka. Plaan oli uurida, milliseid jälgi erinevad korjusest toituvad loomad sellele jätavad. Ses Texase osas on üsna tavaline, et laipa võiksid järada näiteks rebased, kalkunkondorid, pesukarud ja koiotid.

Umbes pool aastat pärast surnukeha metsa jätmist ja selle jälgimist liikumistundliku kaameraga avastati aga üks hoopis teistsugune einestaja. Täpsemalt jäi 2015. aasta jaanuaris kaamera pildile noor valgesabahirv, kelle suust rippus välja ei miski muu kui inimese ribikont - justkui luine sigar. Nädal hiljem jäi kaamera ette teine hirv ja jälle samamoodi, ribi suust tolknemas. Pole kindel, kas tegu oli sama loomaga, aga see ei ole mõistagi välistatav.

See on esimene teadaolev kord, mil hirve on nähtud inimkorjusest toitumas. Autorid avaldasid oma uurimustöö teadusajakirjas Journal of Forensic Sciences.

Samas pole see aga esimene kord, kui hirve on kohatud oma taimsest menüüst kõrvale ekslemas. Varasemast on teada juhtumeid, kus hirved on söönud kalu, nahkhiiri ja surnud jäneseid. Teadlased arvavad, et loomad võivad aeg-ajalt liha otsida seepärast, et nad vajavad mineraale nagu fosfor ja kaltsium ning erinevaid sooli. Neid aineid võib loomade menüüs iseäranis talvisel ajal nappida.