Osooniauk on aastakümnete vähim

 (50)
Osooniauk on aastakümnete vähim
Osoonikiht on ca 20-30 km kõrgusel stratosfäärisMatteo Fusco / Unsplash

Sel aastal on osooniaugu ümber toimuv olnud eriti ebatavaline ning intriigegi jagub. Kuigi auk hakkas sel aastal tekkima suhteliselt vara, sekkus protsessi stratosfääri ootamatu soojenemine, mis ajas laiali osooniauku kasvatavad pilved ning prognoosid näitavad, et sel aastal näeme kõige väiksemat osooniauku alates 1980.-ndate keskpaigast.

Teadlased avastasid 1980ndatel aastatel, et kloroflurosüsinikud ehk CFC-ühendid õhendavad umbes 20-30 kilomeetri kõrgusel olevat osoonikihti, mis kaitseb meid UV kiirguse eest ning mille puudumine oleks ohtlik nii inimestele kui ka teistele Maal elavatele organismidele.

Montreali protokoll - positiivne näide toimivast kaitsest

Töötati välja Montreali protokoll, mis nägi ette, et riigid väldivad CFC-ühendite kasutamist ning seavad nende kasutamisele piirangud. Kokku on protokollis loetletud ligi 100 osoonikihti hävitavat kemikaali ning kuigi muus osas jätkavad inimesed keskkonna hävitamist, on vähemalt osooniaugu vähendamise püüdlused vilja kandnud.

Juba eelmisel aastal kirjutasime heast uudisest, et osooniaugud on varsti täielikult kadunud. Kuid selle hea uudise valguses pidime sel kevadel ikkagi rääkima Hiinast, mis vilistab Montreali kokkuleppele ja paiskab osoonikihti hävitavaid kemikaale õhku.

Seotud lood:

Teadlased avastasid, et Hiina idapoolsetest provintsidest paiskub ikka veel õhku gaasilist ühendit CFC-11. Seda kasutati kunagi majade ja külmikute vahtisolatsiooni valmistamiseks, kuid 2010. aastast peaks selle tootmine ülemaailmselt lõppenud olema.

Õnneks aga ei ole see tilk tõrva meepotis vähemalt esialgu üldist trendi ringi pööranud ja ülejäänud maailma pingutused on vilja kandnud, sest osoonikiht on vaikselt taastumas. On pakutud, et aastaks 2060 peaks osoonikiht olema taastunud kunagisele "normaalsele" tasemele.

Osooniaugu tekkimise anatoomia

CFC-11 ehk triklorofluorometaan laguneb atmosfääris ja vabastab selle käigus aktiivseid klooriaatomeid, mis omakorda hakkavad väga suurel kiirusel lagundama osoonikihti. Erinevatest CFC tüüpidest on CFC-11 kahjulikkuselt teisel kohal.

Protsess ülimalt lihtsustatuna näeb välja selline, et külmal ja pimedal talvel moodustuvad stratosfääris jääpilved. Just need pilved on keemiliste ühendite tööriist, mis lagundab inimkonna poolt õhku paisatud klorofluorosüsinikud laiali keemiliselt aktiivseteks osakesteks - kui saabub kevad, aktiveerib intensiivsem päike halogeenid, mis omakorda "söövad" ära stratosfäärilise osooni.

Nii tekibki igal aastal lõunapoolkera kevadel (september kuni detsember), Antarktika kohal osooniauk, kui osooni kogus väheneb umbes 60% võrra.

2019 on ebatavaline osoonikihiaasta

Sel aastal näeme tõenäoliselt viimase ligi 40 aasta vähimat osooniauku CAMS


Sel aastal on võimalik, teatud agadega, rääkida ligi nelja aastakümne kõige väiksemast osooniaugust. CAMSi teadlane Antje Inness selgitas: "Kuigi osooniauk hakkas sel aastal tekkima suhteliselt vara - septembri alguses - häiris ootamatu stratosfääri soojenemine külma polaarpöörist Lõunapooluse kohal, mis tavaliselt osooniaugu tekkele hoogu annab."

Kui stratosfäär sel viisil soojeneb, siis väheneb polaarpilvede hulk ja nagu eelnevalt just seletasime, on need pilved peamine kemikaalide tööriist osooniaugu tekitamiseks. Seega - soojem stratosfäär = vähem jääpilvi = väiksem osooniauk. Eraldi küsimus on see, et millest soojenemine tuleb.

Loe veel

Sel aastal on polaarpööris ka muus osas olnud tavalisest rohkem häiritud - pööris on nihkunud Lõunapooluse kohalt rohkem Lõuna-Ameerika poole ning seetõttu on see haaranud kaasa tavalisest rohkem osoonirikast õhku.

Soojenemise ja polaarpöörise nihkumise koosmõjul on osooniauk väiksem ning kuigi osooniaugu kasvamise aeg ei ole veel möödas, on see viimastel päevadel siiski stabiliseerunud ja teadlased arvavad, et selleaastane osooniauk saab olema kõige väiksem alates 80.-ndate keskpaigast, mil probleemiga tegelema hakati.

Metsakonverents 2019