Oli kunagi kolm oblastit Eestis - kas ka tänase haldusreformi eeskuju?

 (46)
Oli kunagi kolm oblastit Eestis - kas ka tänase haldusreformi eeskuju?
ENSV lipp monteeritud ENSV vapiga.YouTube

Igikestev haldusreform Eestis, mis peaks justkui omavalitsusi suuremaks ja tugevamaks muutma, meenutab paraku üha enam nurjunud eksperimenti Eesti NSV-st aastail 1952-1953 - kui Eesti jagati kampaania korras kolmeks oblastiks.

Maaelu lammutamine ja häving ei saabunud Eestis Mart Laariga. Juba kolhooside loomine ja küüditamine vallandas suurema põgenikelaine maalt linna 1940. aastate lõpus, kolhoosikorra kokkukukkumine 1991. aastal on aga jätnud Eesti ühiskonda püsivad haavad. Sellist reformi, mis inimtühjadeks jäänud külad näiteks Põlva- ja Jõgevamaal jälle inimestega täidaks, pole siiani välja mõeldud.

Nõukogude võim miskipärast arvas, et maakonnad ja vallad on kodanlik igand, mis vaja likvideerida. Ühtlasi kadus ka demokraatia, sest inimesed kaotasid võimaluse valida, kui valdade sees loodi tugeva parteilise kontrolli all olevad külanõukogud, maakonnad aga likvideeriti ja asendati rajoonidega. Kuid nii nagu kolhooside ja sovhooside loomine ei tähendanud igikestvate agraarreformide lõppu, ei tähendanud ka külanõukogude ja rajoonide loomine maaelu taastumist.

Seotud lood:

Kolm oblastit ja 39 rajooni

1950. aastal jagati Eesti viieks vabariikliku alluvusega linnaks (Tallinn, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve ja Narva) ja kokku 39 rajooniks: Jõhvi, Keila, Kiviõli, Kose, Loksa, Rakvere, Tapa, Türi, Antsla, Võru, Põlva, Räpina, Vastseliina, Valga, Mustvee, Kallaste, Elva, Otepää, Viljandi, Vändra, Kilingi-Nõmme, Kuressaare, Lihula, Orissaare, Pärnu-Jaagupi, Suure-Jaani, Haapsalu, Hiiumaa, Harju, Väike-Maarja, Jõgeva, Tartumaa, Tõrva, Rapla, Pärnu, Põltsamaa, Abja, Märjamaa, Paide.

1952. aastal mindi üleliidulise ümberkorralduse tuhinas ka selleni, et Eesti jagati kolmeks oblastiks:

Oblast Pindala (km2) Rahvaarv (tuh) Rajoone
Pärnu 16 590 246,1 14
Tallinna 14 460 498 12
Tartu 12 650 283,4 13
       
Allikas: Eesti Entsüklopeedia

Oblastite reform jäi küll ajutiseks, sest peaaegu kohe kui Stalin surnud oli, kaotati need jälle 1953. aasta kevadel ära. Samas jäi 39 rajoonist alles vaid 30, 1960. aastast 24 rajooni, 1962. aastast 14, 1964. aastast jälle 15 rajooni.

Külanõukogude arv oli järjest vähenenud (189-ni) ja kui Eesti iseseisvus 1991. aastal taastati, võtsid külanõukogud põhimõtteliselt üle eestiaegsete valdade, rajoonid aga maakondade õigused. Küll pidid nad omavalitsusliku staatuse saamiseks end veidi ümber korraldama. Demokraatia taastus vallatasandil 1989. aasta lõpus. Kuid sel moel loodud vallad ei ole osutunud piisavalt elujõulisteks.

Veel 1940. aasta seisuga oli valdade palgal oluliselt vähem inimesi kui praegu - vallasekretär ja tema abid, vallavanem ja tema abid, vallakoolide õpetajad, vallakasak ehk käskjalg. Täna on näiteks Rae vallavalitsuse palgal 66 inimest. Õru vallas seevastu on vaid 4,2 töökohta.

MAAKOND ja LINN

Muinasmaakonnad ja kihelkonnad

Täpset teadmist, millal kujunes esimene maakond Eestis, meil ei ole. Kindel on see, et juba 13. sajandiks oli välja kujunenud omapärane haldusjaotus, kaheksa suurema maakonna ja viie või kuue väikemaakonnaga. Mingit keskset valitsemist sellega küll ei kaasnenud, muistses vabadussõjas näeme vaid maakondade ühismalevaid koos sõtta minemas. Oli olemas ka muinaskihelkonna mõiste, mida ühendas nähtavasti elanike vajadus vaenlase lähenedes maalinnade vallide taha varjuda. Maakonnad pidasid omavahel aru suurtel kärajatel, ehk siiski ka veidi kõrgem tasand oli olemas, kuigi riiki, jah, ei olnud. Selline oli Eesti rahvavõim siis.

Allikas: Eesti Entsüklopeedia

Üheksa linna ja maakonda

Võõrvõimu saabumine kutsus küll Eestis 13. sajandist alates esile suurema reformi. Nüüd oli juba vaja rahvast alistada ja valitseda. Seega rajati võimsad kindlused, mille ümber edaspidi kujunesid ka linnad, maakondade piirid muutusid juba selle järgi, kuidas oli parem valitseda. Muinaskihelkondade asemel olid loodud kirikukihelkonnad, mille keskmeks polnud enam maalinn vaid kirik. Ja kogu maa läänistati edaspidi mõisatele.

19. sajandiks oli selline kord selgelt välja kujunenud ja kinnistunud - oli üheksa maakonda ehk kreisi ja nende keskel üheksa linna, Alutaguse keskus Narva oli liidetud hoopis Jamburgi maakonnaga (tuli Eesti alla tagasi 1917). Valgast valitseti esialgu maakonda, mis asus enamikus Läti aladel. Paldiskist oli 18. sajandil linn tehtud, aga maakonda selle all ei olnud. Mõis oli administratiivüksusena 1866. aastast asendatud vallaga.

33 linna ja 11 maakonda

Iseseisva Eesti rajamine (1918) tõi pärast Vabadussõda kaardile uued maakonnad Valgamaa ja Petserimaa, linnade arv kasvas 1938. aastaks 33-ni, ehk linn ei olnud enam tingimata maakonna keskus. Valdade arv oli ligemale tuhandelt kahanenud 248-ni.

1917. aasta oli seisusliku valitsemise all olnud linna- ja vallavalitsused asendanud demokraatlikult valitud vallavõimudega, kuigi korruptsiooni soosis sel ajal ka see, et vallavolikogudes istusid ikkagi enamasti omavahel sugulased.

Allikas: Eesti Entsüklopeedia

47 linna, neist 17 valla alluvuses

Eesti iseseisvuse taastamine võimaldas linnaõigused saada kokku juba 47 linnal, kuigi järgnenud reformimise tulemusel on 17 neist ühinenud valdade külge ja linnaõiguste kunagine tähtsus on täielikult minetatud. Omavalitsuslik õigus peaks viimastel andmetel olema 183 vallal ja 30 linnal, kuigi suur liitumistuhin on alles alanud.

Maakond pole küll enam omavalitsus- vaid puhtalt haldusüksus.

Kuhu edasi? Tuleb vaid loota, et tulevikus on Eestis siiski rohkem kui kaks haldusüksust - pealinn ja perifeeria?