20 kõige suurema liha- ja piimakontserni kasvuhoonegaasi-emissioonid ületavad tervete riikide, näiteks Saksamaa, Kanada, Austraalia või Ühendkuningriigi aastaseid emissioone.

Põllumajandus- ja kaubanduspoliitikauuringute instituudi IATP ja valitsusvälise organisatsiooni Grain avaldatud aruanne tõstab esile liha- ja piimatööstuse mõjusid kliimale.

„Erinevalt energiasektori samaväärsetest gigantidest on liha- ja piimakontsernid seni pääsenud üldsuse teravdatud huvist nende kliimamuutust soodustavate mõjude vastu.

Sellise olukorra kujunemisele on kaasa aidanud ettevõtete kasvuhoonegaasi-jalajälgede suuruse hindamiseks vajalike avalike andmete nappus,“ osutatakse uuringus.

35 maailma suuremast veisekasvatus-, seakasvatus-, linnukasvatus- ja piimatööstusettevõttest, kes oma kasvuhoonegaasi-emissioonide kohta andmeid avaldavad, on ainult neli — Jaapani ettevõte NH Foods, Šveitsi kontsern Nestlé, Hollandi firma FrieslandCampina ja Danone Prantsusmaalt — avalikuks teinud täielikud ja usaldusväärsed emissioonihinnangud.

Suurem osa liha ja piima tootmisega seonduvatest emissioonidest pärinevad juhtivatest liha- ja piimakaupade ekspordiga tegelevatest piirkondadest: Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast, Euroopa Liidust, Brasiiliast ja Argentiinast ning Austraaliast ja Uus-Meremaalt.

Nendes regioonides tekitatakse 43% kogu maailma liha- ja piimatootmisega seonduvatest kasvuhoonegaasi-emissioonidest, ehkki neis elab vaid 15% maailma elanikkonnast.

Kui energia-, transpordi- jt sektoritel õnnestub vähendada emissoone Pariisi leppes sätestatud eesmärkide kohaselt, samal ajal kui liha ja piima tootmise mahud kasvavad, paisub loomakasvatussektori osakaal 13 gigatonni suuruses aastases kasvuhoonegaasi-emissioonide eelarves ajapikku üha suuremaks ja suuremaks.

Kui tootmine jätkub senise mudeli järgi, võib loomakasvatussektor neelata isegi rohkem kui 80% sellest eelarvest, mis teeb 1,5 kraadist suurema ohtliku soojenemise ennetamise praktiliselt võimatuks.

Põllumajandus- ja kaubanduspoliitikauuringute instituudi IATP direktor Shefali Sharma nentis uuringu tulemusi kommenteerides, et sellist asja nagu „odav liha“ ei ole olemas.

„Juba aastakümneid on liha ja piima masstootmine võimaldanud põllumajandusettevõtetele tootmise eest omahinnast vähem maksmist, töötajate kurnamist ning seda, et maksumaksjad maksavad kinni liha ja piima suurtöösturite tekitatud õhu-, mulla- ja veereostuskahjud,“ rõhutas Sharma.

„On aeg mõista, et ületarbimine on otseses seoses tööstusele metsade lageraie, loodusvarade ammendamise ja antibiootikumide põhjendamatu kasutamisega rahva tervise kahjustamise eest makstavate hüvitiste suurusega. Meie aruanne näitab lisaks, milline on nende roll kliimamuutuse tekitamise juures,“ lisas ta.

Euroopas nõutakse üha valjuhäälsemalt toidukaupade tootmise jätkusuutlikustamist. Rohkem tähelepanu on hakatud pöörama ka toidutarneahelate lühendamisele, st tootja ja tarbija vahelt vahemeeste kõrvaldamisele, kuna see vähendab põllumajandustekkelisi keskkonnakahjusid ja suurendab põllupidajate sissetulekuid.

Euroopa parlamendi uuringuteenistuse EPRS osutusel müüsid 2015. aastal 15% põllumeestest poole oma kaupadest selliste lühendatud toidutarne-ahelate kaudu.

Globaliseerunud maailmas seisab Euroopa Liidu põllumajandus- ja toiduainetööstussektorite, eriti liha ja linnuliha tootmisega tegeleva loomakasvatussektori ees Sharma osutusel suur väljakutse.

See on finantsilise jätkusuutlikkuse säilitamine suure võlakoorma all ning rahvusvahelises väiksematele kuludele suunatud võidujooksus konkurentsi puudumise, suurte keskkonnakahjude ja tarneahelas esineva ühiskondliku ebavõrdsuse tingimustes.