Neljas krahh õpetab? Mida järeldada suurest sotsialismieksperimendist Venezuelas

 (63)
Neljas krahh õpetab? Mida järeldada suurest sotsialismieksperimendist Venezuelas
https://qcostarica.com

Hugo Chavez oli tüüpiline Ladina-Ameerika sõjaväelane, kes 1992. aastal üritas võimu haarata sõjalise putšiga, kuid selle nurjumisest hoolimata võitis kuus aastat hiljem valimised, tõustes Venezuela presidendiks. Tema suurejoonelised plaanid sotsialismi ehitamiseks rikkas naftariigis on kaasa toonud selle, et kolm aastat pärast ta surma on riik president Nicolas Maduro juhtimisel langenud sügavasse majanduskriisi.

Peab küll nentima, et ka paarikümnel aastal enne Chavezi võimuletulekut ei näidanud Venezuela palju stabiilsemat majandust, aga vähemalt ei hakatud kogu majanduskorra aluseid läbi raiuma. Naftariigi Venezuela osakaal maailmamajandusest on kahanenud järjekindlalt vähemalt alates 1980. aastast, riigi kogumajandus on praegu umbes sama suur kui 1970. aastal.

Neli majanduskriisi

Chavezi-Maduro ajajärgul on riik näinud nelja majanduskriisi ja üht buumiaega. Kohe 1999. aastal, kui Chavez ametisse astus, langes SKT kuus protsenti, uus kriis saabus 2002-2003 (-8,8 ja -7,7 protsenti), 2009-2010 (-3,2 ja -1,5 protsenti). Vahele jäid buumiaastad (nagu enamikus maailma majanduses USA eestvedamisel) 2004-2007, kusjuures 2004. aastal kasvas majandus korraga (meie jaoks püüdmatult) 18,3 protsenti. Kuid kaks aastat tagasi langes riik Maduro juhtimisel uuesti kriisi, mullu langes majandus 5,7, tänavu eeldatavasti kaheksa protsenti.

https://www.thefederalistpapers.org
Seotud lood:

Inflatsioon on olnud selgelt madalam kui Chavezi-eelsel ajal, tööpuudus kerkib küll sel aastal ligemale 17 protsendile, samas kui rahvaarv on nüüd juba stabiilselt üle 30 miljoni. 48-protsendiline võlakoorem SKT suhtes ei ole just eriti võrreldav sügavalt võlgadesse langenud Euroopa riikidega (vaid Eesti, Luksemburgi, Läti ja Leedu võlakoorem euroalas on sellest väiksem). Seega peamistes näitajates majanduskrahh hiigelsuur veel ei tundu, kuigi IMF ennustab pikaaegse majanduskriisi kestmist vähemalt kuueks aastaks.

Igavene isakese sotsialismipäike
Hugo Rafael Chávez Frías oleks pidanud muutuma Venezuelas justkui igaveseks presidendiks, kellele üha uute ametiaegade vormistamine oli vaid viimistlemise asi, 1998. aastal sai ta valijatelt 56,2, 2000. aastal 59,8, 2006. aastal 62,8 ja veel 2012. aastal 55,1 protsendi toetuse. Tema surma järel ameti pärinud Nicolás Maduro sai 2013. aasta valimistel 50,6 protsendi valijate toetuse, ehk ka tema võib rinnale taguda, et ligemale 7,6 miljonit venetsueelalast toetab teda. Või vähemalt toetas.

Paraku tema juhitav Venezuela Ühendatud Sotsialistlik Partei enam rahva toetust ei naudi, mullustel valimistel said nad oma liitlastega vaid 40,9 protsenti häältest ja kaotasid parlamendis enamuse liberaalseid jõude ühendavale ühisrindele. See partei oli aga harjunud majanduses laamendama, arvates, et on alustanud tõelise sotsialismi ehitamist, tegelikult viies ellu üha populistlikumaid reforme, mis on muidu jõukal järjel olnud suure naftariigi sügavatesse majandusraskustesse juhtinud.

Probleem on nimelt poliitiline. President Maduro on üritanud täht-tähelt järgida Chavezi majanduspoliitikat ja igas kriisis süüdistab ta vaid kapitalismi (mida riigis justkui ei ole), kõiksuguseid poliitilisi vaenlasi ja nende Venezuela-vastast majandussõda.

President on ka keskendunud ennekõike meediakampaaniatele, samas kui majanduse elavdamiseks rohtu ei leia. Inflatsioon on kasvanud, aga ennekõike on tõrked tekkinud varustuses kõiksuguste esmatarbekaupadega. Venezuela viimine omaette ajavööndisse täna (kelli keerati pool tundi ette) kinnitab vaid seda, et energeetikakriisile reageeritakse järjekordselt populismiga.

Mis siis juhtus Venezuelas?

Chavezi loosungid "21. sajandi sotsialismi" ehitamisest on ühe osa riigist vaimustusse ajanud, enamik riigist aga vaid kirub ja üritab kuidagi toime tulla. Lubades osalusdemokraatiat, on sealsed äärmussotsialistid järjekindlalt tõrjunud teist poolt riigist, mis sotsialismiideid omaks ei võtnud. Tulemus on igatahes sama kui nõukogude majanduskorda krooniliselt vaenanud defitsiidiga - eraalgatusele rajaneva majanduse asendamine bürokraatliku plaanimajandusega on lõiganud läbi toimivad kaubandussuhted ja asemele pole midagi pakkuda.

Chavezi ideoloogilised mõjutused pärinesid juba 1970. aastatest, mil KGB ja Kuuba eriteenistused olid oma agentuuri Ladina-Ameerikas täiuseni arendanud ja võimule tulles oli Chavezi esimeseks mureks hakata Kuubat jalule tõstma, pumbates buumiaastail Kuubasse miljardeid naftadollareid. Täna teame, et Kuuba majandus pole just paremal järjel ja riik oli lausa sunnitud end USA-le ja majanduslikele vabadustele avama.

Chavezi eeskujuna on kommunistlike Moskva ja Pekingi kõrval näha ka Liibüa eelmist režiimi, mis teatavasti panustas palju ladinaameeriklaste terroristlike mässuliikumiste koolitamisele. Igatahes Simón Bolívari, keda ta ametlikult riigiiidoliks tõstis, isegi riigikorda tema järgi ümber nimetades, siin ideoloogilise alusena näha ei ole. Küll on ta üritanud jäljendada Fidel Castrot.

Nn Bolivari missioonid riigis on mitmesugused kommuunielu ja -kasvatuse variandid, panustades küll elanike haridustaseme tõstmisele, jätkusuutlikumale ja säästlikumale elustiilile. Odavamaks ja kättesaadavamaks on tehtud arstiabi ja ka elamumajandust, kuigi raske hinnaga riigi majandusele tervikuna. Riik pidi muutuma täiesti sõltumatuks välismaisest toidust, kuid tegelikult juhtus vastupidi, riik vajab juba avalikult toiduabi, sest ka see sundkollektiviseerimise vorm pole põllumehi paremini tööle pannud. Kordub vaid Põhja-Korea näide - kus põllumajanduslikust riigist sai nälgiv riik.

Natsionaliseerimise tuhinas peletati Venezuelast pea kõik välisinvestorid, samas kui maailma suurimate naftareservidega riigis oli naftatööstus tegelikult riigistatud juba 1976. Probleem pole isegi niivõrd selles, et naftahinnad maailmaturul on erakordselt madalal, probleem on hoopis selles, et naftatoodang on järsult vähenenud, samas kui riiklikud kulutused sotsiaalsfäärile on kasvanud pilvedesse ja tugeva dotatsiooniga on üritatud elanikele maailma odavaimat mootorikütust pakkuda.

Küll oli naftahindade kunagine tõusuralli maailmaturul võimaldanud Chavezi-aegset pillavat poliitikat. Kahanevate naftahindade juures ligemale neljandiku võrra kahanenud naftaeksport ei saa tähendada midagi muud, kui valuutavarude järsku kahanemist. Ajal, mil Venezuela on naftatoodangut vähendades ka üritanud naftahindu üles ajada, on nende suurimaks probleemiks Saudi Araabia vastupidine huvi. Aga vähemalt jätkub naftavarusid järgnevatel põlvkondadel kauemaks.

Sel ajal kui riigi naftatoodang on järsult kahanenud, on elanike naftatarbimine hakanud kerkima. Maailma odavaima bensiinihinna saavutamiseks kulutatakse kütusesubsiidiumitele 4,6 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Kuid mida teha odava bensiiniga, kui uute autode müük riigis on sisuliselt seiskunud, vaid Ford omab seal veel toimivat müügivõrgustikku, ülejäänud autotootjad on kaotanud investoritevaenuliku ja vaesunud ostjatega turu suhtes igasuguse usalduse.

Aastail 1998-2014 on Venezuelast välja tõmbunud ligemale 490 000 ettevõtet, mida on põhjust nimetada lausa "äritegevuse holokaustiks." Naaberriigid on küll sellest kõvasti võitnud, et Venezuela valitsus arvas, et välisinvesteeringuid neil enam vaja ei ole.

Esmatarbekaupade defitsiidile on selgelt kaasa aidanud kampaania kõigi välismaiste kaupade impordi piiramiseks, kui mitte täielikuks sulgemiseks. Puudus on kohvist, piimast, lihast, riisist, toiduõlist, jahust, võist, suhkrust, WC-paberist, ravimitest, seebist, ka väetisest. Eestlastele kõlab see ilmselt lausa nostalgiliselt (1992. aasta jaanuari järele), et iga kauba leidmiseks peab kõik linna poed läbi käima ja nendeski hiigelpikkades järjekordades seisma. Talongisüsteemi otseselt ei ole, kuid mis see sõrmejälje andmine poe järjekorras parem on? Vähemalt on riik teinud tehnoloogilise hüppe, paigaldades ostukeskustesse sõrmejäljeaparaadid, et keegi liiga palju kaupa ei ostaks.

Riigistati ka toidukaubandus, aga probleem, miks poed tühjad pole isegi selles, et riik on vilets varustaja (seda niikuinii), vaid selles, et kaupa, mida müüa, enam ei toodeta. Kuna riik kehtestas juba 2003. aastal ebanormaalselt odavad kohustuslikud hinnad toiduainetele, kadus ka põllumeestel huvi toiduaineid kasvatada. Järgnes suurte farmide natsionaliseerimine, president ei tunnistanud enam eraisikute õigust maale, samas ükski õiguslik karistusmeede pole aidanud toiduainete tõõstust tagasi jalule.

Ligemale 70 protsenti riigi toidukaupadest tuleb importida, samas kui sunduslikult madalad hinnad on toonud kaasa kodumise toodangu kahanemise. Võimud süüdistavad küll oma rahvast, et see söövat liiga palju, lausa kolm korda päevas, mitte kunagi aga omaenda bürokraatiat ja ideoloogilisi kinnisideid, et oma absurdse majanduspoliitikaga on riigi majandus ise ära hävitatud. Klassivaenlaste süüdistamisega siin probleemi ei lahendata.

Natsionaliseerimiste otsene tulemus on ka riigi elektritoodangu tõrkumine, mille tulemusel riik on sunnitud tervikuna elektritarbimist normeerima ja riigiasutusi juba absurdselt lühikeste tööaegadeni viima. Absurdiks naftariigile on ka see, et isegi naftat tuleb juba importida. Ja mis siis nüüd? Isegi joogivesi on juba normi peal.

Venezuela sotsialismiehituse positiivseks küljeks on küll vaesuspiirist allpool elava rahvastiku kahanemine, kuid 2012. aastast on ka vaesus jälle kasvama hakanud. Tervishoidu on üritatud parandada Kuuba kaasabil, ilmselt võib ka eeldada, et tööpuuduse kasv Kuubal suurendab selle saareriigi arstide kolimist nüüd Venezuelasse töö järele. Kuid ka Venezuelas kasvab tööpuudus praegu järsult. Ja muidugi kasvab seal ka kuritegevus.

Igatahes kui just Madurot enneaegselt ametist maha ei võeta, kestab sotsialismieksperiment Venezuelas veel kaks aastat. Ja juba praegu on kogu eksperiment nurjunud.