Müüt lapse saamise kihust: "bioloogilist kella" pole tegelikult olemas

 (211)
Müüt lapse saamise kihust: "bioloogilist kella" pole tegelikult olemas
Foto: Ilmar Saabas

"Bioloogiline kell" on kultuuriline, mitte bioloogiline nähtus. Teisisõnu on see metafoor, millel puudub füsioloogiline alus!

Kõik on kuulnud, et teatud vanuses naistele ütleb nende „bioloogiline kell“, millal on õige aeg lapsi saada ja kui palju aega neil selleks veel järel on.

Ent kas sellisel väitel on tegelikult alust? Küsimus on komplitseeritud ning sõltub sellest, mida täpselt püüda välja selgitada ja kelle käest küsida.

Kuni paari viimatise kümnendini kasutati terminit „bioloogiline kell“ valdavalt keha loomulikele une ja ärkveloleku rütmidele viitamiseks. Tähenduses „laste saamise kihk“ on see käibele tulnud suhteliselt hiljuti; uue tähenduse vermijaks oli ajalehekolumnist.

Termin ilmus esmakordselt 1978. aasta 16. märtsil ajalehes Washington Post Richard Coheni kolumnis, mis kirjeldas kiiresti kasvaval hulgal tööturule naasvate naiste probleeme nagu lastesaamise edasilükkamine karjääri edendamise nimel.

Ehkki terminit ei populariseerinud teadlased, on arusaama naise „viljakusekellast“, mis kriitilise vanuse lähenedes üha „valjemini tiksuma“ hakkab, põhjalikult uuritud. Teadlased on jõudnud järeldusele… et tõendid, mis kinnitaksid teatud vanuses naistel käivituva bioloogilise paljunemistungi olemasolu, tegelikult puuduvad.

Samas on mitmed uuringud tuvastanud hulgaliselt naisi, kellel puudub vanusest hoolimata üldse igasugune soov lapsi saada.

Seotud lood:

2011. aastal ilmunud Kansase osariikliku ülikooli teadlaste Sandra ja Gary Brace’i uuring, mis seiras kümne aasta vältel sadu katsealuseid, näitas, et meestel tipneb „titepalavik“ 40. eluaastates — samal ajal, kui oletatav „bioloogiline kell“ naiste kehades endast kõige tungivamalt märku peaks andma.

On tõik, et pärast teatud muudatusi organismis ei saa naised enam viljastuda; sellele eelneb periood, mille vältel lapse ilmaletoomisega seonduvad ohud järsult kerkivad.

Viimastel aastatel läbi viidud uuringud annavad mõista, et ka meestel on teatud vanusest alates keerulisem ja ohtlikum järeltulijaid sigitada.

Seemnerakkude hulk ja kvaliteet kahenevad, nurisünnituse risk kasvab ning eakamate isade lastel esineb suurema tõenäosusega geneetilisi kõrvalekaldeid.

Pakilisel kihul last saada ei ole füsioloogilist või hormonaalset alust, vaid see on tundeseisund, mida mõned inimesed kogevad ja mõned mitte.

Kindlasti ei esine seda kõigil naistel, ja meestel võib see endast märku anda vägagi tungival viisil.

Laste saamine on otsus, mida peaksid vastu võtma ainult tulevased lapsevanemad, kusjuures seda otsust ei peaks mõjutama kultuurilised tegurid, ootused või neid suunavad kinnitamata teadusväited.