Must surm peitis end Euroopas sajandeid, et aegajalt inimeste seas vikatitööd teha

 (18)
Must surm peitis end Euroopas sajandeid, et aegajalt inimeste seas vikatitööd teha
Prantsuse 1721. aasta katkuepideemia massihaud.Wikimedia commons

Katk on Euroopat sajandite jooksul korduvalt laastanud. Haigus on käinud lainetena; pandeemiaid on esinenud sagedusega umbes kord iga paarisaja aasta tagant. Nende hulka kuulub ka katku kolmas pandeemia, mis sai alguse 19. sajandil ja kestab tänase päevani.

Kõige kuulsamaks katkulaineks oli aga teine. Mustaks katkuks nimetatud massiline nakatumistelaine tappis 30 kuni 50 protsenti keskaja Euroopa elanikkonnast. Ja ehkki taud tabas meid 14. sajandil, on see hiljem ikka uuesti ja uuesti pead tõstnud kuni 18. sajandini välja, mis tekitab uurijate jaoks palju küsimusi, nagu näiteks — kust need puhangud alguse said? Miks katk üha tagasi tuli? Ja mida tegi katk taastulemiste vahepeal?

Peitu pugenud taud

Saksamaal Jenas inimliigi ajaloo uurimise Max Plancki nimelise instituudi juures tegutseva töörühma juhtimisel võivad äsja olla avastatud vastused nendele küsimustele, kuna uurijate osutusel ei surnud katk lihtsalt välja, vaid peitis pandeemialainete vahepeal sadu aastaid end kusagil Euroopa mandril.

Seotud lood:

Ajakirjas eLife avaldatud uurimuse läbi viinud teadlased eraldasid katku DNA kümne katkuohvri hammastest. Kõik ohvrid hukkusid Marseille’ suure katkupuhangu ajal aastatel 1720–1722. Arvatakse, et Marseille’ katku näol oli tegu keskaegse katku viimase lainega mandri-Euroopas. Tuleb välja, et Marseille’d laastanud katku näol oli tegu nüüdseks välja surnud vormiga, mille algallika kohta puuduvad igasugused andmed.

Selle selgituseks, kuidas katk sai sajandite vältel üha uuesti puhkeda, on loodud mitu hüpoteesi. Mõnede arvates olid peamisteks põhjustajateks kaubalaevadega mandrile toodud haigusekandjatest rotid, aga välja on pakutud ka katkunakatumise “Suur Pauk” — hüpotees, mille kohaselt tuli katk Euroopasse ühe korra Aasiast ja jäi seejärel mandrile püsima.

Esimene teooria paistab faktidega hästi klappivat; on näidatud, et kolm eraldist katkupandeemiat (keiser Justinianuse aegne katk, must surm ja nüüdisaegne katk) pärinevad geneetiliselt kolmest eri katkuliinist, mis kõik toodi sisse Aasiast. Marseille’ sadamalinn ise oli aga tohutusuur kaubandussõlm Vahemerel, mistõttu järeldus, et Marseille’ suure katku pidi põhjustama laevadega taas maale toodud nakkus, tundub loogiline.

Marseille katku geneetiline pärand on aga sarnasem algupärasele 14. sajandi puhangule, mis ütleb, et tegelikult ei surnud keskaegse “musta surma” katkuliin Euroopas puhangute vahepeal välja. Tõendid annavad hoopis mõista, et haigus püsis kusagil seni tuvastamata taudipesas nelisada aastat varjul.