Munki mõistatus: Liustike sulamine ähvardab maakera kiiremini pöörlema panna

 (49)

Loodusliku jää sulamine veeks globaalse soojenemise mõjul võib panna Maa varasemast kiiremini pöörlema ja isegi nihutada selle telge, väidavad uurijad.

Taolisel arengul võib olla mõju isegi päikese loojumise kellaaegadele — sõltub ju Maa päeva pikkus vahetult sellest, kui kiiresti planeet ümber oma kujuteldava telje pöörleb. Varasemad uurimused on näidanud, et Maa pöörlemiskiirus on ajas muutunud.

Näiteks jäädvustasid muistse Babüloonia, Hiina, Araabia ja Kreeka täheteadlased sageli kuu- ja päikesevarjutuste toimumise aegu ja nende vaatlemise kohti. Kombinatsioonis astronoomiliste mudelitega, mis võimaldavad kalkuleerida Maa, Päikese ja Kuu paiknemise suvalisel kuupäeval, võivad vanaaegsed vaatlusandmed aidata välja selgitada, kui kiiresti Maa mingil perioodil pöörles. Selleks arvutavad uurijad välja, millise pöörlemiskiiruse juures võis vaatluskoht planeedil olla Päikese ja Kuu poole pööratud sellisel moel, et astronoomidel olnuks võimalik varjutusi dokumenteerida.

Kuu ja Päikese gravitatsioonilised mõjud Maale aeglustavad selle pöörlemist vaevumärgataval määral sisuliselt kogu aeg ja raugematult. Lühemas perspektiivis võivad aga Maa pöörlemise tempot tõsta või ka langetada mitmed muudki tegurid, vahendab Live Science.

Seotud lood:

Varasemad uuringud on näidanud, et globaalse soojenemise tõttu sulama hakanud liustikud on merevee taset 20. sajandil märkimisväärselt kergitanud. Teoreetiliselt pidanuks veetaseme tõus — mille kiiruseks on arvutatud 1,5 kuni 2 millimeetrit aastas — veidi nihutama Maa telge ja kiirendama planeedi pöörlemist.

Pooluste jääkatete sulades väheneb koormus jääalustele kivimikihtidele, mis seepeale ülespoole hüppavad. Seetõttu muutuvad poolused vähem tasapinnalisteks, samas kui planeedi üldkuju muutub veidi ümmargusemaks, millest peaks piisama Maa telje kallutamiseks ja pöörlemise kiirendamiseks.

Kummalisel kombel ei õnnestunud uurijail varasemate uuringute raames tegelikult leida tõendeid selle kohta, et liustike sulamine Maa pöörlemiskiirust või teljenurka prognoosile vastaval määral muutnud oleks. Seda probleemi nimetatakse “Munki mõistatuseks” (ingl Munk’s enigma) California osariigis La Jollas tegutseva E. B. Scirppsi nimelise okeanograafiainstituudi okeanograafi Walter Munki järgi, kes ebakõla 2002. aastal esimesena märkas.

Äsja ilmunud uurimus annab mõista, et Munki mõistatus on viimaks lahendatud ja näitab, et meretaseme tõusmine Maa pöörlemiskiirust ja teljenurka tõepoolest mõjutab.

Kõigepealt juhtisid uurijad tähelepanu tõsiasjale, et viimastel aastatel ilmunud teadusuuringud on andnud mõista, et 20. sajandil on liustike sulamise tegelik ulatus olnud umbes 30 protsenti väiksem määrast, millega arvestas Munk. See peaks oluliselt vähendama Maa pöörlemiskiirusele ja teljenurgale avaldatavate mõjude tugevust.

Lisaks on tõenäoline, et Maa kivise vahevöö ja sulametallist tuuma väliskihi vahelised vastastikmõjud on planeedi pöörkemiskiirust aeglustanud varem eeldatust rohkem.