Nii nagu ka
'i vulkaani puhul, paistab eksisteerivat siiski kerge lahkheli vulkanoloogide ja  geoloogide vahel. Smithsoniani vulkanoloogide jaoks on 2550-meetrine St. Helens siiani normaalses, ehk uinunud olekus. Geoloogid kohalikest uurimiskeskustest on aga jälginud maa sees toimuvat, ja märgivad, et nelja kuni kaheksa kilomeetri sügavusel on magma hakanud maapinna poole trügima. Maa peal pole küll veel suurt midagi märgata.

Viimati purskas see mägi neli aastat järjest, 2004-2008, enne seda kaks üürikest purset 1989-1990 ja 1990-1991. Tõsiseim ja ohtlikuim oli aga 1980. aastal alanud vulkaanipurse, mis tappis 57 inimest, hävitas 250 maja, paarkümmend kilomeetrit raudteid ja enam kui paarsada kilomeetrit maanteid. See aktiivsusperiood kestis siis koguni kuus aastat. Enne seda oli aga olnud ligi 60-aastane vaikus.

1980. aasta purse on läinud ajalukku kui viimatine ohtlikum purse mandri-USA territooriumil. Hawaii saartel ja teistel USA-le kuuluvatel Vaikse ookeani saartel on aktiivus küll pidev.

Kuid praegu ütlevad ka geoloogid, et magmakambri kerkimine ei tähenda veel kohese purske ohtu, sest samasuguseid "tankimise" perioode on mäe all märgatud ka varem, aastatel, mil tegelikku purset ei järgnenud. 1980. aasta mastaabis purset, mis rebis mäelt peaaegu terve põhjapoolse külje, pole siiski enam kui sada aastat oodata.

Küll on tõenäoline väiksem purse, aga see võib ju ka ära jääda.