Mis tappis 24-pealise mammutikarja kümneid tuhandeid aastaid tagasi?

 (23)

Suured imetajad polnud oma mõõtmete tõttu võimelised loodusõnnetustega toime tulema. Jääaja lõpp andis neile aga viimase hoobi.

USA-s Texases asuv Waco on Tartu-suurune väikelinn. Paljud teavad seda ehk seetõttu, et seal toimus 1993. aastal veresaun, kus võimude ja Taaveti usulahu vastasseisus sai surma 86 inimest. Kuid linnas on ka üks märksa ajaloolisema väärtusega koht. Nimelt avastati 1978. aastal Brazose ja Bosque jõgede liitumiskohas kaevates sügavale mutta mattunud mammutiluustikud. Loomad said nähtavasti surma juba 66 000 aastat tagasi kohalikus loodusõnnetuses.

Kokku on sealt leitud vähemalt 24 mammuti, ühe kaameli ja ühe suure kaslase luustikud, mis on teinud Wacost ühe mammutiarheoloogia keskuse. Tänavusest aastast paikneb sealsamas USA rahvusparkide võrgustikku kuuluv mammutimuuseum, kuhu mammutiskeletid on välja pandud.

Waco mammutimuuseum avati 2015. aasta suvel. Foto: Waco Mammoth National Monument
Seotud lood:

Lõuna-Dakotas asub ka Hot Springsi mammutileiukoht, kust on välja kaevatud 58 kolumbia (et mitte öelda kolumbuse) mammuti (Mammuthus columbi) ja kolm karvase mammuti (Mammuthus primigenius) skeletti, kes on küll hukkunud eri ajal. Waco leiukoht viitab looduskatastroofile, milles sai surma korraga vähemalt kuus täiskasvanud looma ja kümme poega, ülejäänud luustikud vajavad veel lähemat uurimist

Sellest ajast on teadlased vaevanud pead küsimusega, mis võis terve mammutikarja korraga hukka saata. Smithsoniani veebileht üritas nüüd iidsesse katastroofi selgust tuua. Kuna leiupaigast pole leitud oda- ega nooleotsi ega muid inimeste ja loomade kokkupõrke märke, võib olla üsna kindel, et mammutite hukk kaasnes suuremat sorti looduskatastroofiga, kui suured loomad ei suutnud mudavoolust välja rabeleda. Senistel andmetel tol ajal Põhja-Ameerikas veel inimesi ei olnudki.

Põhja-Ameerika mammutid
Kuigi Wacos hukkunud loomaliiki teatakse kolumbia mammuti nime all, piirnes selle leviala siiski ennekõike USA ja Mehhiko territooriumiga. Erandlikke leide on saadud ka Costa Rica alalt. Nime sai mammutiliik Christoph Kolumbuse auks.

Kolumbia mammutite asuala haakub teise, kõigi aegade suurima mammutiliigiga: kuni viie meetri kõrguseks kasvanud ja 12 tonni kaalunud keisermammutitega (Mammuthus imperator), kes olid stepimammutite suurem vorm.

Kolumbia mammut arenes nähtavasti stepimammutitest, kes leidsid tee Põhja-Ameerika mandrile 1,5 miljonit aastat tagasi ja surid välja arvatavasti 370 000 aastat tagasi. Kolumbia mammutitest arenesid omakorda nn pügmee- ehk kääbusmammutid (Mammuthus exilis), kes nautisid eraldatust California-esistel saartel ja olid kõigest pooleteise meetri kõrgused, pigem tänapäevaste elevantide mõõtu.

Kanada aladel ja ka Euraasias elasid samal ajal peamiselt karvased mammutid (Mammuthus primigenius), kelle liigikaaslased surid lõplikult välja Venemaa rannikul asuval Wrangeli saarel umbes 3600 aastat tagasi. Nemad talusid külma ilmastikku paremini kui colombia mammutid, kuigi ka Texase kliima oli jääajal ligemale seitse kraadi külmem kui praegu.

Tulvavee lõksus

Suurem osa karjast näib olevat parajasti seisnud kahe jõe ühinemiskohas märjal liivasel pinnal, kus nähtavasti torm neid tabas. Äkitselt saabunud tulvavesi jättis kuni nelja meetri kõrgused ja seitse-kaheksa tonni kaaluvad loomad lõksu. Nad olid liiga rasked, et mudast välja rabeleda ja libedast nõlvast üles ronida, ning uppusid mudas.

1978. aastal avastati mammutid juhuslikult, kui kaks sellest kohast esemeid otsinud 19-aastast noorukit leidsid maapinnast mammutiluid. Järgmise kümne aastaga kaevati välja 16 mammutit. Täpsemini: nad tõsteti koos neid ümbritseva pinnasekuubikuga pinnale. Uued kaevamised on paljastanud veel vähemalt kuue mammuti, ühe kaameli ja ühe mõõkhambulise kaslase luustikud. On alust arvata, et pinnas võib varjata veelgi ohvreid.

Kõik need loomaliigid surid Põhja-Ameerikas välja jääaja lõppedes, umbes 11 700 aastat tagasi, ja seda nimetatakse üldiselt kvaternaari väljasuremissündmuseks.

Küsimus on siiski 24 Waco mammuti huku täpses dateerimises, sest radiosüsinikumeetod väitis neid olevat hukkunud 29 000 aastat tagasi. Geoloog Lee Nordt on aga arvanud, et katastroof leidis aset palju varem, 66 000 aastat tagasi. Nordt kasutas dateerimiseks optiliselt stimuleeritud luminestsentsi meetodit, mis peaks näitama, millal leitud objekt viimati päikesevalgust nägi.

Me ei tea täpselt, millal esimene inimene üle Beringi maaühenduse Aasiast Põhja-Ameerikasse jõudis – oli see siis 40 000 või 16 000 aastat tagasi. Igatahes elasid inimesed ja mammutid vahepeal tuhandeid aastaid üksteise kõrval. Levinud teooria arvabki, et just näljane inimene suretas niigi kliimamuutuse tõttu nõrgenenud mammutid. Teisalt on väljasuremissündmus seotud sellega, et kvaternaari ajastul kadus kogu maailmast enam-vähem ühel ajal üle saja suure imetajaliigi. See oli pleistotseeni ja holotseeni ajastiku piiril, umbes 11 700 aastat tagasi. Niisiis polnud jääaja lõpp sugugi kõikidele meeldiv kogemus.

Mammutid ka Eestis

Eestist on leitud pigem karvaste mammutite jäänuseid, kes võisid siinkandis elada viimase jääaja alguses, vahepealsetel jäävaheaegadel ja ka siis, kui mandrit kattev jääkilp lõplikult taanduma hakkas. Kuid millal nad täpselt Eestis välja surid, pole võimalik öelda, sest eri dateerimismeetodid annavad erinevaid tulemusi.

On ka väidetud, et viimane Euroopa mammut tapeti Eestis Puurmani lähedal 11 500 aastat tagasi. Tegelikult kulus mammutite kogu Euroopast kadumiseni siiski veel oma sada aastat. Puurmani mammutid olid Euroopas ühed viimased, kuid ka Põhja-Aasia mandriosast kadusid nad enam-vähem samal ajal, kinnitab Tallinna ülikooli ajaloo instituudi paleozooloog Lembi Lõugas.