Mis on kopi luwak ja miks on parem seda mitte tarvitada: luksuskohvi tootmise sünge varjupool

 (7)
Mis on <em>kopi luwak</em> ja miks on parem seda mitte tarvitada: luksuskohvi tootmise sünge varjupool
Metsik tsiibetkass maiustab kohvipuumarjade kallal. (Foto: AFP)

Mõned jäänukid aegadest, mil kohvisordi populaarsuse määrasid pigem müüdid ja müügioskus kui kvaliteet, on siiamaani püsima jäänud. Kõige kuulsam neist on kopi luwak.

Legendi kohaselt avastati too töötlemisviis Indoneesias Hollandi kolonistide võimu ajal. Pärismaistel põllupidajatel ja istandusetöötajatel oli kohviubade korjamine enda tarbeks keelatud, mistõttu pidid nad kohvi jooma isandate armust või ube muul moel hankima.

Nad avastasid, et tsiibetkass sõi kohvipuumarju, väljutades nende seemneid — kohviube — seedimata kujul.

(Pidagem meeles, et midagi samasugust toimub looduses enamiku muude viljade seemnetega ja et enamiku viljade evolutsiooniline mõte ongi loomade-lindude seedekulglate vahendusel seemneid levitada.)

Tsiibetkassi seedekulgla läbinud kohviubadest kohvi valmistades leidsid indoneeslased, et see maitseb isegi paremini kui toonane tavakohv.

Paremal maitsel on kaks ilmset põhjust: selektiivne saagikoristus ja põhjalik “pesu”. Tsiibetkass sai loomulikult pidevalt süüa ainult küpseid kohvipuumarju, samas kui toonased kohvikorjajad polnud kaugeltki sama valivad.

Samuti kõrvaldasid seedeensüümid ubade küljest kõik marjajäänused, tänu millele oli lõppsaadus eriti puhas. Kui ubade külge jääb viljaliha või vaiku, võivad need kuivatamise käigus käärima või hallitama minna — mida 19. sajandi keskel töödeldud kohviga tõenäoliselt üsna sagedasti juhtus.

Seotud lood:

Kopi luwak oli lihtsalt üks töömahukas “otsetee” perioodil, mil kohvi olemusest teati veel palju vähem kui praegu.

Enamgi veel — nüüdisaegsed eksklusiivsemad kohvisordid esindavad piirkondlikke maitsenüansse, millele kopi luwaki müüjad ja toetajad ei pööranud tähelepanu ei siis ega pööra ka praegu, eelistades uskuda mingisugusesse tabamatusse loomsesse võlujõudu.

Probleemid kopi luwakiga on nüüdisajal nii tõsised, et tegelikult on imelik, et sellele üldse veel turgu jagub.

Esiteks on 80% kohvist, mida praegu kopi luwaki pähe müüakse, võltsitud. See pole tsiibetkassi isegi kaugelt näinud, rääkimata mõne isendi seedekulgla läbimisest. Kui teil aga peakski õnnestuma kusagilt hankida võltsimata kraami, joote ikkagi midagi, mida võiks vabalt nimetada piinaks vedelal kujul.

Tsiibetkassi seeditud ja väljutatud kohvioad. (Foto: Wikimedia Commons / kasutaja mckaysavage)

Miks nii? Sest öise ja üksildase eluviisiga vihmametsaloomad tsiibetkassid on väikest kasvu ja mitte just röögatu söögiisuga. Tõelise, “vabapidamisel” tsiibetkasside tehtud kopi luwaki korjamine on umbes sama keeruline kui trühvliküttimine, ainult et trühvlite asemel on pabulad ja ettevõtmine ise märksa vähem tulus.

Selleks, et pidurdamatult leviva legendi pealt suurt raha teenida, tuli tootmine tööstuslikuks muuta. Niisiis topitigi tsiibetid puuridesse ja hakati neile iga päev päevast päeva kohvipuumarju väevõimuga sisse söötma.

“Loomu poolest ujedatele, öise eluviisiga loomadele tekitab puurivangistus teiste tsiibetite läheduses tugevat stressi ja kohvipuumarjade ebaloomulik ülekaal nende toiduvalikus tekitab muidki terviseprobleeme: loomad kaklevad omavahel, närivad endal käppasid küljest, roojavad verd ja sageli surevad,” kirjutas ajaleht The Guardian.

Teised moraalselt laostunud šarlatanid on otsustanud üleshaibitud kohvioa-pesumasinatena rakendada muidki loomi, näiteks elevante, linde ja pärdikuid.

Kui leiate, et peate tingimata kulutama 200–400 dollarit kilo “tõelise” kopi luwaki peale, soodustate loomapiinamistööstust, mille puudub igasugune mõte, ning isegi kui teil peaks õnnestuma hankida tõelist kaupa, pole sel sama maitset, mis legendi sünni aluseks olnud kohviubadel.

Ja isegi, kui oleks, poleks see nüüdisaegse kohvi kõrgete kvaliteedinõuetega võrreldes midagi erilist.

Peaaegu ainsa tõeliselt autentsel moel korjatud kopi luwaki kilo maksab peadpööritavad 3200 dollarit. Nüüdisajal on igal juhul mõistlikum usaldada kohvi, mille tootjad oma kaubast tegelikult hoolivad.