99% kogu maailma mageveejääst paikneb Gröönimaal ja Antarktikas. Igal aastal sulab natuke suurem osa sellest ja voolab veena ookeani.

Kogu maailma jää sulamine võtaks tavatingimustes aega sadu tuhandeid aastaid. Mis aga juhtuks, kui see kõik toimuks mingisuguse globaalse katastroofi tõttu üleöö?

Merevee tase kerkiks jalustrabavad 66 meetrit. Rannikulinnad nagu New York, Shanghai ja London upuksid massiivses üleujutuses, mis jätaks 40% maailma elanikkonnast kodutuks.

Soolane merevesi tungiks kerkides kaugel sisemaal põhjavee-süsteemidesse ja hävitaks ümberkaudsed mageda põhjavee lademed — allikad, millest inimkond praegu ammutab suurema osa joogiveest, põlluniisutussüsteemidele vajalikust veest ja elektrijaamade jahutusveest.

Arvestada tuleb tõsiasjaga, et Gröönimaa ja Antarktika jääkate koosneb magevee-jääst, mis tähendab, et välksulamise tulemusel satuks otse ookeani 69% kogu maailma magevee-varust. See paiskaks põhjalikult segamini praeguseks välja kujunenud ookeanihoovuste voolusängid ja mageveeringluse tsüklid.

Võtame näiteks Golfi hoovuse. Too jõuline ookeanihoovus kannab sooja õhku Põhja-Euroopasse ja nõuab toimimiseks tiheda, soolase vee juurdevoolu Arktikast. Suur hulk korraga lisandunud magevett lahjendaks hoovust oluliselt, mille tagajärjel võiks selle vool muutuda nõrgemaks või üldse peatuda.

Kui hoovus enam sooja õhku ei transpordi, hakkavad temperatuurid Euroopas langema, mis ekspertide kinnitusel võib kaasa tuua väikese jääaja.

Mis aga saaks sellest ühest protsendist magevee-jääst, mis ei sula ära Gröönimaal või Antarktikas? Osa sellest on kätketud liustikesse sügavamal sisemaal.

Himaalaja liustikud kujutavad endast väga suurt ohtu, kuna sisaldavad toksilisi kemikaale nagu DDT (diklorodifenüültrikloroetaan). Liustike põues võivad need kemikaalid puutumatuna püsida aastakümneid. Sulamise käigus satuvad need aga jõgedesse, järvedesse ja põhjavette ning mürgitavad need.

Ülejäänud osa ühest protsendist magevee-jääst asub maa all, peamiselt põhjapoolust ümbritseva arktilise tundra põues nn igikeltsa kujul. Igikeltsaks ehk kirsmaaks nimetatakse kestvalt külmunud maakoore ülakihti, milles ohtralt leiduv orgaaniline aine on maapinnas jäätununa püsinud rohkem kui kaks aastat.

Igikeltsa sulamise juures kõige pakilisem mure on elavhõbedamürgitus. Arktika igikelts sisaldab hinnanguliselt ligi 57 miljonit liitrit elavhõbedat — peaaegu sama palju, kui on elavhõbedat kokku mujal maailmas.

Pealeselle on igikeltsas sisalduv orgaaniline aine mikroorganismide jaoks tõeline pidulaud. Pärast sulanud orgaanika läbiseedimist „peeretavad“ nood pisikud välja peamiselt kaht kõige võimsamat kasvuhoonegaasi — süsinikdioksiidi ja metaani —, mistõttu võib praegu atmosfääris sisalduvate kasvuhoonegaaside osakaal kiiresti kahekordistuda, tuues tõenäoliselt omakorda kaasa praegusega võrreldes u 3,5-kraadise globaalse temperatuuritõusu.

Mis saaks edasi? Euroopa väikese jääajaga, nagu ka jõgede ja järvedega kogu maailmas võime hüvasti jätta. Kõrgema temperatuuri tingimustes need aurustuksid, põhjustades suurt põuda ja kliima muutumist kõrbeliseks. Kogu atmosfääri lisandunud veeaur kujutaks endast aga kütust üha sagedasematele ja tugevamatele tormidele, suurematele üleujutustele ja võimsamatele orkaanidele.

Seega ei kõlbaks nt USA idarannikule kirjeldatud hüpoteetilise katastroofi tagajärjel tekkiv uus ookeanirannik eluks vaat’ et mitte kellelegi. Selle asemel toimuks kiire ja massiline väljaränne Kanadasse, Alaskasse, Arktikasse ja paljandikule, mis Antarktikast järele jääb.

Üsna kindlasti on õigus neil, kes väidavad, et taoline stsenaarium ei saa kunagi tõeks. Lõppeks leidub praegusel hetkelgi Maal piisavalt jääd, et katta kogu Põhja-Ameerika manner miilipaksuse jääkihiga.

Järjekordsest kuumarekordist või eriti laastavast orkaanist uudiseid lugedes võite end lohutada teadmisega, et olukord võiks olla veelgi hullem… Kui me aga õigeaegselt ei tegutse ja keskmine temperatuur maailmas kerkib ainult ühe kraadi võrragi, muutuvad kliimamuutuse nüüdisajal silmnähtavad mõjud pöördumatuteks.

Artikkel on kokkuvõte sellest videost: