Kõige täpsemad hinnangud rajanevad hüdrolokaatori-uuringute ja muude kalade biomassi kvantifitseerimise allvee-vaatlustehnikate abiga kogutud selgroogsete biomassi hinnangutel.

Kõigi nende arvukate kalade seast kerkib aga esile üks maailmamere mesopelagiaalvööndis (200–1500 meetri sügavuses) elutsevate kalade sugukond: mõõksuulased (ld Gonostomatidae).

Neid õblukesi planktonitoidulisi süvaveelõhelisi, kelle üks ingliskeelsed nimetusi „harjassuu“ (ingl bristlemouth) tuleb arvukatest teravatest hammastest, leidub nii arvukalt, et uurijad on nende uskumatut esinemissagedust märkimisväärseks pidanud juba 19. sajandi alguses korraldatud uurimisekspeditsioonidest alates.
Tsükloton (Foto: Wikimedia Commons / Emma Kissling)

20. ja 21. sajandil läbi viidud põhjalikumad uuringud kinnitasid, et kalu leidub tõesti pööraselt palju peaaegu igal pool. Piisavalt sügavale lastud võrku võis kalu sattuda praktiliselt loendamatu hulk.

Hinnanguliselt elab maailmameres ainuüksi mõõksuulaste ühe perekonna, tsüklotonide (ld Cyclothone) esindajaid sadu triljoneid kuni mitu kvadriljoni. See tähendab, et tegu pole mitte ainult meres kõige levinuma kalaga, vaid ka kogu maailma kõige arvukama selgroogsega.