Mida väiksem loom või laps, seda rohkem tajub ta maailma "aegluubis"

 (25)
Mida väiksem loom või laps, seda rohkem tajub ta maailma "aegluubis"
Foto: Wikimedia Commons

Värske uurimus annab mõista, et väiksemad loomad ja isegi lapsed tajuvad maailma suurema kaadrisagedusega kui meie, täiskasvanud inimesed.

Seetõttu elavad nad mõnes mõttes pidevas "Matrixi"-laadses tegelikkuses, kus kõik ümbritsev näib liikuvat aegluubis.

Nähtus on evolutsiooniliselt selgitatav väiksemate loomade ja putukate tungivama vajadusega hoiduda suuremate, kuid aeglasemate kiskjate eest.

Dublini Trinity College'i uurimisrühma töö näitab, et taolist tajuerinevust põhjustavad temporaalse teabe töötlemise maksimaalse kiiruse erinevused nägemissüsteemis.

Inimese visuaalse süsteemi töökiirus on suhteliselt aeglane — me suudame tajuda umbes kümmet eri kujutist sekundis, kusjuures muutumise tajumiskiirus küündib umbes saja "kaadrini" sekundis.

Uurijate kinnitusel on kaadrisagedus suurem väiksema keha ja kiirema ainevahetusega loomadel ning vastupidi.

Hüpoteesi kontrollimiseks rakendati tehnikat, mida nimetatakse "vilkumissulandumise kriitiliseks sageduseks" (ingl critical flicker fusion frequency).

Sisuliselt tähendab see valgusallika vilkumissageduse suurendamist seni, kuni nägemissüsteem hakkab tajuma püsivat, mittevilkuvat valgust.

Uurijad tegid katseid rohkem kui 30 liigi esindajatega ning tuvastasid tugeva korrelatsiooni kehasuuruse, ainevahetuse kiiruse ja temporaalse teabe tajumise suutlikkuse vahel.

Seotud lood:

Selgus, et kärbeste nägemissüsteem on rohkem kui neli korda kiirem inimese omast, samas kui suurekasvulise — ning teadupärast väga aeglase ainevahetusega — nahkkilpkonna nägemisaparaat on inimese omast neli korda aeglasem.

Teisisõnu paistab kärbse või väikese looma, näiteks orava jaoks kõik maailmas toimuv aset leidvat aegluubis. Lemmikloomadest koertele või kanaarilindudele paistame me tõenäoliselt liikuvat nagu aeglased, kohmakad hiiud.

Taoliste loomade igapäevased tegevused nagu maniakaalne ringilippamine või kiiresti liikuvate saakloomade tabamine toimuvad nende silme läbi aga normaalsel kiirusel.

See on umbes samamoodi nagu inimene, kelle jaoks suhteliselt aeglane ringijalutamine pole probleem, hakkab tundma igavust, kui peab kilpkonna järele ootama.

Too erinevus on kõige silmatorkavam, kui jälgite mõne väikese looma, näiteks linnu käitumist, kelle liikumine paistab — vähemalt inimese meelte jaoks — väga närviline või meenutab suisa tõmblemist.

Isegi kutsikad, kassipojad ja väikesed lapsed tunduvad oma täiskasvanud liigikaaslastega võrreldes maanilisemad või hüperaktiivsemad. Enda arust nad aga ei liigu kiiresti, vaid normaalses, pingevabas tempos.

Sedamööda, kuidas loom vanemaks saab, tema kehalised mõõtmed kasvavad, ainevahetus aeglustub ning kahaneb ka nägemismeele kaadrisagedus. See paistab selgitavat, miks lastel ja kutsikatel tundub alatasa nii kiire olevat.