Mida sööb tavaline majaämblik (ja miks neid hoida tasub)
Seda pole siiski tarvis, sest majaämblikud hoiavad eemal mitmeid nuhtlusi ning neil võiks lasta rahumeeli toimetada, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Ämbliku-uurija Mart Meriste ütleb, et Eestis võib elamutes kohata peamiselt nelja ämblikuliiki. Neist tavalisim on harilik majaämblik (Tegenaria domestica, fotol), kelle kohalolule viitavad mõõdukalt puhtas elamises toanurkades tolmu koguvad ämblikuvõrgud.
Ämblikud on Meriste sõnul generalistidest kiskjad, kes toituvad peamiselt lülijalgsetest, olgu need siis putukad, hulkjalgsed (sada- ja tuhatjalgsed), teised ämblikud või kakandid (kes on hoopis vähilised).
Seega ei viita majas elav ämblik kuidagi sellele, milliseid muid organisme elamises leidub. Küll aga viitab ämblikurohkus kahtlemata sellele, et midagi süüa neil on.
Tubane ökosüsteem algab inimesest ja tema eluviisist. Meie toidust ja jääkidest (kuivkäimla sisu, väljaviimata biojäätmed, nahatükid ja karvad ning kõik muu, mis põrandale pudeneb) sõltuvad majapidamises elavad putukad ja neist omakorda toituvad tubased ämblikud.
Tänapäeval õnnestub ämblikel inimese parasiite (kirbud, voodilutikad) harva püüda, aga juhul kui see peaks õnnestuma, siis armu ei anta neilegi.
Siiski on asjalood tubases ökosüsteemis sarnased kõigi teiste ökosüsteemidega ja nii sõltub iga kiskja oma saakloomade heast käekäigust.
Kui putukate arvukus toas peaks oluliselt vähenema, on ka osa ämblikke sunnitud ära kolima või "hambad varna riputama".
Seetõttu ei maksa loota, et kodused ämblikud mõne tüütu putukaliigi majapidamisest viimase isendini nahka pistavad.
"Ilma ämbliketa oleks aga kahjulikke ja muidu tüütuid putukaid toas kahtlemata oluliselt rohkem ning seetõttu on meil igati põhjust neisse sõbralikult suhtuda," lisas Meriste.
