Materjaliteadlane ja visionäär Marek Strandberg koos loodusteadlase Katrin Idlaga on koostamas võimalikku majandusliku ja tehnologilse ümberkorralduse mudelit, mis võimaldaks Eestis ja Euroopas ja miks mitte kogu maailmas üle minna taastuvenergiale ja keskkonnasäästlikele lahendustele.

Inimkond on oma energiamajanduse üles ehitanud taastumatutele loodusressurssidele: “Usun, et iga mõtlev inimene saab aru, et peamine probleem, mis haakub fossiilkütuste kasutamisega, pole seotud ainult CO2-ga, mis nende kütuste energiaks muutmisel (oksüdeerimisel) moodustub. Peamine probleem on hoopiski, et sel moel saadud energia kulutamine on nõrgestanud Maal oleva elu tasakaalumehanisme.”

Inimkond kasutab aastas energiaallikaid ja kütuseid sellises koguses, et kui neid ühtlaselt 24/7 aasta vältel muundada, oleks energeetiliseks koguvõimuseks ca 15 TW.

Inimkond on end nurka värvinud

Ja kuigi paljud tahaksid uskuda, et kusagil on olemas nn väljaspoolsed lahendused, siis looduse jaoks on piir saavutatud. Uus nn tasakaalukoht võib olla leitav, aga see ei pruugi sobida inimesele, st me sureme välja.

“Kui aus olla, siis on inimkond värvinud end omapärasel moel nurka – nimelt, kui me oma tegevuses ei oleks nii ulatuslikul moel kahjustanud muid ökosüsteeme, siis ehk tõesti näeksime, kuidas liigset süsihappegaasi fotosünteesil atmosfäärist korjataks. Aga me ei näe.” tõdeb teadlane.

Kaks faktorit koos (ja ilmselt täiesti eristamatult täna) on tekitanud olukorra, kus inimtekkeline kliimamuutus –ja ka elustiku muutus – on nähtavad, kuid nende mõjusid täna enam lahku lüüa ei saagi.

“Isegi suurimatele skeptikutele hakkab kohale jõudma asjaolu, et elu Maal mitte ei lase end pillutada Päikesel siia sinna vaid toimib pigem homoöstaasi nimel, et päikeseenergia meid võimalikult vähe mõjutaks. Elusaine askeldab Maal, et kliima oleks stabiilne. Välja arvatud inimkond.”

10-15 aastat uute energiaallikateni

Strandbergi ja Idla hinnangul on inimkond oma tehnoloogiliste ning majanduslike oskustega suuteline umbes 10-15 aastaga viima tänased süsinikupõhised energiatehnoloogiad kasutusest välja ja asendama uutega.

“Aga see tähendab seda, et muuta tuleb ka viise, kuidas selle puhta ja süsinikuvaba energiaga ringi käiakse. See tähendab ulatuslikke muutusi transpordis, ehituses, asjade valmistasmises, tarbimises laiemalt ja ka toidutootmises ning selleski, mida ja kui palju me sööme,” selgitab Marek Strandberg.

Küsimus on lihtne: mis meist saab, kui loobume kogu senisest energiamajandusest? Kogu inimkond planeedil Maa, siin ja praegu? Meile jäävad alles puhta energia allikad. Need on täna juba olemas ja need tuleb võtta kasutusele.

Päikesest vesinikku saaks juba praegu

Selleks, et toota Päikesest elektrit ja sellest omakorda vesinikkütust, mis suudaks asendada kogu kasutusel oleva fossiilkütuse, on vaja tänaste tehnoloogiate juures rajada Maale 1,9 mln km2 suurune päikesepark.

See rahuldaks inimkonna energianälja päeval ja öösel, suvel ja talvel. Päikesepark vastaks vajadusele, toota aastas ca 132 000 TWh tunni ulatuses kütuseid. Selline päikesepark moodustaks kogu maismaast vaid 1,2%.

Võrdluseks: põllumajandusmaade all on planeedi maismaas 149 miljonist km2-st 40%. Hinnanguliselt 3/4 ehk kolmveerand kogu põllumaast kasutatakse selleks, et kasvatada toitu loomadele, kes hiljem tapetakse ja ära süüakse ning järjest rohkem kasutatakse maad, et toota biokütuseid ja palmiõli.

Miks just nii suur päikesepark ja kuhu selle saaks rajada, loe edasi SIIT