Külmaseeni kasvab ka Eestis ja need on siingi tuntud puujuurte hävitajaina, olgugi, et maapealne osa seenest võib olla kupatatuna suhteliselt maitsev. Armillaria ostoyae mida ameeriklased kutsuvad meeseeneks ja mille vaste eesti keeles peaks olema tõmmu-külmaseen, on Oregonis juuri laiali ajanud juba 2400 aastat, kattes nüüd juba 8,8 ruutkilomeetrist territooriumi.
Metsa läinud seenelised ei pruugi arugi saada, et tavalise suurusega maapealsete kübaratega seen sööb tegelikult kogu ümbruskonda. Oregoni hiigelseene juurestik laiub 5,6 kilomeetril ja on end ajanud ka meetri jagu maa sisse. Selle seene maapealsed osad on küll söödavad, aga vähemalt kohalikud elanikud Oregonis selle maitsest eriti lugu ei pea. Puud seene teel aga surevad, kuna seen siseneb nendesse juurte kaudu.
Enne selle seene avastamist peeti maailma suurimaks seeneks sama seene liigikaaslast, mis leiti Washingtoni osariigis ja mis kattis kuut ruutkilomeetrit. Kanadas tuntakse meeseent muide ukrainakeelse nimega pidpenky, kuna see kasvab aladel, kus elab palju Ukraina päritoluga kanadalasi ja nemad tunnevad seeni selgelt paremini kui enamik kanadalastest.
Leidub ka Eestis
Külmaseened on levinud laial alal põhjapoolkeral, sh ka Põhjamaades ja Eestis. Külmaseene liikide patogeensus on varieeruv ja mõned liigid nakatavad üksnes stressis puid, kuid seen on võimeline valgemädanikuga nakatama või surmama peaaegu kõiki puit- ja osasid rohttaimi. Kui lähedal teatakse külmaseent elunevat, ei soovitata kasvatada külmaseene suhtes tundlike taimi nagu: mänd, õunapuu, kask, seeder, tuhkpuu, küpress, ebaküpress, forsüütia, hortensia, sirel, rododendron, sõstar, roos, elupuu, pähklipuu, paju jt, kirjutab Vikipeedia.
