Luupainajad: miks inimesed neid mitteeksisteerivaid olendeid ühte moodi tajuvad?
Nii küsis ERR Novaatori lugeja möödunud nädalal, kui Tartu ülikoolis peeti teaduskonverentsi, mis keskendus kohtumistele üleloomulike olenditega. Küsimusele vastab Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk.
Sellele küsimusele on pühendatud Ameerika Ühendriikide folkloristi David J. Huffordi teedrajav monograafia öistest hirmuelamustest (“The Terror that Comes in the Night”, 1982). Hufford näitab, et luupainaja-juttudes on väga palju ühist isegi kaugete kultuuride vahel, millel puuduvad omavahelised kokkupuuted, näiteks Newfoundland ja Kagu-Aasia.
Kirjeldatud kogemustes ärkab inimene unest ja kuuleb või näeb kedagi tuppa sisesemas. Ta ei saa end liigutada ega häält teha ja tajub, kuidas keegi teda rõhub või kägistab. Tavaliselt on ohver selili ja usub, et tegemist pole unenäoga, vaid ilmsiolekuga.
Hufford näitab, et sellistel juttudel on kogemuslik alus füsioloogilises seisundis, mida meditsiinis on nimetatud uneparalüüsiks ehk unehalvatuseks. Seda esineb mõnikord une ja ärkveloleku piiril, kui inimene on küll teadvusel, kuid ajutiselt liikumisvõimetu ehk paralüseeritud.
Niisiis selgub Huffordi tööst, et mõned uskumused ja rahvajutud ei ole tingitud niivõrd kultuurist, vaid reaalsetest kogemustest, mille muster kipub korduma.
Loe pikemalt ERR-ist
