Liustikust sulab välja inimeste surnukehi
Mount Everestile ronides on alates aastast 1922 oma elu jätnud üle 200 mägironija. Enamik surnukehadest on mäele jäänud ning mattunud liustike ja lume alla.
Sherpa Ang Tshering, kes on Nepaali mägironimise ühingu endine president, ütles CNN-ile, et kliima ja globaalse soojenemise tõttu on lumi ja jää viimasel ajal kiiremini sulanud ning paljastanud mäel surnud inimeste surnukehasid. Välja sulanud surnukehasid avastavad mägironijad.
“Alates 2008. Aastast on minu enda ettevõte mäelt alla toonud seitse surnukeha, millest mõned on seal Brittide ekspeditsioonist 1970-ndatel,” rääkis Ang Tshering.
Läheb üha hullemaks
Uuringud näitavad, et Everesti piirkonna liustikud sulavad ja muutuvad õhemaks. Sobit Kunwar, kes on Nepaali Rahvusliku Mäegiidide Ühingu ametnik, ütles CNN-ile: “Probleem on tõsine, sest see kasvab ja mõjutab juba meie tegevusi.”
Sherpa Tenzeeng ütles, et kliimamuutuste mõju Nepaalile on karm, mõnes kohas sulavad liustikud meetri võrra aastas. “Suurema osa surnukehadest toome küladesse, aga kõiki ei ole võimalik ära tuua. Kahjuks ei võta ametnikud välja sulavate surnukehadega midagi ette ega võta ka vastutust,” rääkis sherpa.
Pole just kerge ülesanne
Surnukehade alla toomine kõrgemate laagrite juurest on nii kallis kui ka ohtlik.
Sherpa Ang Tshering on üks esimesi Edmund Hillary poolt ehitatud mägironimise kooli õpilastest ning Everesti turismi eestvedaja.
Ta rääkis ühest ohtlikumatest surnukeha päästeoperatsioonidest 8700 meetri kõrguselt, üsna tipu lähedalt: “Surnukeha kaalus 150 kg (originaalartiklis 23.6 stone, ehk 330 naela) ja selle leidmiskoht oli samal ajal nii kõrgel kui ka keerulises kohas,” ütles ta.
Sherpa lisas, et valitsuselt surnukehade alla toomiseks rahastuse saamine võtab kaua aega, aga mäel pidevalt tegutsevad inimesed tunnevad, et surnukehade alla toomine on nende ülesanne ja seda tehakse, kui mõni surnukeha jälle leitakse.
