Rootsi maaülikooli teadlaste juhtimisel tehtud üleeuroopaline uurimus, millele on teiste seas kaastööd teinud ka Eesti teadlased, avastas, et lihatoidulised suurimetajad on hakanud Euroopas uuesti levima ja kuigi puutumata loodust Euroopas praktiliselt enam ei leiagi, suudavad metsloomad toime tulla ka ilma inimese erilise kaitseta.

Teadlased kogusid andmeid Euroopast, välja arvatud Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest, suurte metsloomade, täpsemini lihatoiduliste kiskjate arvukuse kohta. Ainsad piirkonnad Euroopas, kus pole näha lihatoiduliste suurkiskjate arvukuse kasvu on Benelux (ehk siis Belgia, Holland ja Luksemburg) ja Taani. Paraku peab lisama, et Briti saartelt on kõik need loomad kadunud juba sajandeid tagasi.

Pruunkarud on küll paljudest Euroopa piirkondadest sajandeid tagasi lahkunud, aga ka praegu elab neid kontinendi 22 riigis juba umbes 17 000 isendit.  Ja viimasel aastakümnel on nähtud nende naasmist näiteks Horvaatiasse, Saksamaale, Šveitsi. Isegi Ukrainas Tšernobõli metsades on pruunkarusid sajandilise vahe järel jälle näha, võib teistest allikatest lugeda.

Euraasia ilveseid on selle analüüsi kohaselt umbes 9000, kokku 23 Euroopa riigis, hallhunte on teadaolevalt 12 000, kokku 28 riigis. Ahmid levivad küll vaid Põhjamaade tingimustes ja nende arvukuseks hinnatakse 1250.

Eestis on suurkiskjate asurkonnad ühed Euroopa tugevamad ja elujõulisemad, kirjutab siinne Keskkonnaagentuur omal lehel. Ahme satub aga Eestisse suhteliselt harva.

Eestisse hiljuti levima hakanud šaakalid liigitatakse tavaliselt kuskile suurkiskjate ja väikekiskjate (rebased, kährikud, mägrad, saarmad, naaritsad jt) vahele. Neid see uurimus ei puudutanud.