Lääne-Antarktika igijää varjatud kõhualune sulab

 (17)

Antarktika läänerannikut kattev jää sulab murettekitava kiirusega ja süüdi pole selles mitte soojem õhk, vaid kombinatsioon soojematest süvamere-hoovustest ja neid jäälava alla suunavatest tuultest. Amundseni ja Bellinghauseni mered on viimase 30 aasta jooksul soojenenud umbes pool kraadi, nähtub ajakirjas Science hiljuti ilmunud aruandest, mille juhtivaks autoriks on Ida-Anglia ülikooli merefüüsik Sunke Schmidtko.

Mandri ranniku ümber merepinda katvate jäälavade kadumine mõjub tõenäoliselt negatiivselt mõnedele mereelanikele, kuid ei kergita vahetult merepinna taset. Lõppeks ei kasva ju vee ruumala klaasis, millesse on sulama pandud jääkuubikud — vedelikutase jääb samaks. Küll aga hoiavad jäälavad tagasi Antarktika mandrit katvat tohutut jäämassiivi. Kui see mandrijää sulab ja ookeani satub, hakkab merepinna tase kerkima. 

Kui kogu Antarktikas leiduv jää sulaks, kerkiks merepinna tase peaaegu 61 meetrit. Ehkki niipea seda ei juhtu, leidub ainuüksi Lääne-Antarktikas piisavalt jääd, et merepinda ajapikku 4,5 kuni 4,8 meetri võrra tõsta. Ning uurijad on täheldanud, et jäälavad sulavad üsna kiires tempos. 

Näiteks teatasid teadlased eelmisel nädalal ajakirjas Geophysical Research Letters, et Amundseni mere lähistel laiuvate jäälavade kahanemise kiirus on viimase kümne aasta lõikes kolm korda kiirenenud. Kahe aastaga toodavad sealsed jäälavad sulavett juba sama palju kui kaalub Džomolungma.

Seotud lood:

Teadlased kahtlustasid, et jää kadumises on süüdi ookeanide soojenemine, kuid kuna saja kuni tuhande meetri paksuse merejääkihi alusele veele pole kaugeltki lihtne ligi pääseda, on oletust keeruline kontrollida. Schmidtko ja kolleegide lahenduseks oli analüüsida viimase 40 aasta jooksul varasemate okeanograafiliste ekspeditsioonide raames kogutud ja triivivate mõõtmisvahenditega jäädvustatud avalikke andmeid neisse piirkondadesse voolava vee temperatuuri ja soolsuse kohta. 

Andmete uurimine viitas soojenemisele antarktilises süvamere-ringhoovuses (ingl Circumpolar Deep Water), mis voolab Antarktika mandrilava ümber rohkem kui 300 meetri sügavusel. 

Suuremas osas Lõunamandrit ümbritsevas alas hoiavad valitsevad tuuled süvamere-ringhoovust jäälavast nii kaugel, et see ei põhjusta jää sulamist. Amundseni ja Bellinghauseni meredel puhuvad aga teistsugused tuuled, mis ajavad soojenevat hoovusevett jäälavade alla. 

Uurijad hoiatavad, et veelgi suuremaks probleemiks võib kujuneda Wedelli meri. Seni on seal valitsev külm ennetanud mastaapsemat sulamist, kuid soojad veemassiivid kerkivad piirkonnas üha kõrgemale.