Kümned tuhanded kilomeetrid aastas: uued ränderekordid randtiirult

Tehnoloogia arenedes saame üha täpsemini jälgida loomade liikumist. Linnud on ühed liikuvamad loomad, kes lendavad pesitsus- ja talvitamisalade vahel tuhandeid kilomeetrid.

Mitmed mere- ja rannikulinnud läbivad rändel aga koguni kümneid tuhandeid kilomeetreid aastas. Üks nendest on ka randtiir (ld Sterna paradisaea), kelle ränne on loomade seas teadaolevalt pikim, kirjutab Linnuvaatleja.ee.

Hiljutine Svalbardis pesitseva 30 randtiiru märgistamine geolokaatoritega – seadmega, mis salvestab päevapikkuse, et selle järgi saaks määrata linnu asukohta – ning nende aastaringne jälgimine tõi päevavalgele uusi tõikasid rekordrände kohta.

Aasta pärast märgistamist naasis Svalbardi pesitsema 23 märgistatud lindu, kellest 16 õnnestus tabada ning nende seadmesse talletatu järgi kindlaks teha rände üksikasjad.

Keskmiselt läbisid randtiirud polaaralade vahel aasta vältel edasi-tagasi lennates 58 500 km, kuid mõni isend ka 78 500 km; lühim vahemaa oli 50 200 km.

Sügis- ja kevadränne erinesid nii vahemaa kui ka kiiruse osas: sügisränne kestis keskmiselt 78 päeva, mille jooksul läbisid tiirud keskmiselt 22 900 km kiirusega 294 km päevas, kevadel olid aga vastavad näitajad 54 päeva, 24 800 km ja 435 km päevas.

Kevadrände teekond on küll pikem, kuid tiirud läbivad selle kiiremini, sest peatuvad harvem ning lendu soosib oluliselt tugevam pärituul, kui sügisel lõunasse rännates.

Kuna pika vahemaa läbimiseks kulub palju energiat, peavad tiirud keskkonnaolusid maksimaalselt ära kasutama.

Atlandi ookeani tuulte ja toidurohkete piirkondade andmete võrdlus rändeteega näitas, et randtiirud lendavad valdavalt pärituult ja peatuvad toitumiseks ookeani toidurikkamates piirkondades – nad rändavad optimaalselt.

Seejuures kasutavad tiirud ringrännet (kevadel üks, sügisel teine tee), et lennata pärituules, mis sügisel puhub rändeteel keskmiselt 0,4 m/s, kevadel aga 2,2 m/s; vastupidist rändeteed kasutades oleks kevadel vastutuul 0,2 m/s, sügisel 2,2 m/s.

Keskmiselt peatusid tiirud sügisrändel 32 päeva ja kevadel 10 päeva. Toitumispeatused muutusid seejuures kevadrändel märgatavalt pikemaks vahetult enne pesitsusaladele naasmist.

On oluline märkida, et tiirud ei puhka vees pikalt, keskmiselt vaid pool tundi päevas, kasutades järelikult vees oldud aega vaid toitumiseks. Toitumiseks kulunud aja registreeris geolokaatori keskkonna elektrijuhtivust mõõtev andur, mis merevees käivitus.

Huvitava asjaoluna selgus uusimat tehnoloogiat kasutades ka, et randtiirud veetsid aasta jooksul lausa 80% ajast päevavalguses, sest kevadel Arktikas pesitsevad nad polaarpäevas, kuid polaarpäevas on nad ka Antarktikas talvitades.

Teadaolevalt on ka see omalaadne rekord loomariigis: ei ole teada, et mõni teine liik suudab päevavalgust nii tõhusalt kasutada. Ühtlasi näitab see, et päevavalgus ei piira randtiirude toitumist – valget aega jagub neil küllaga.

Uusima, järjest areneva tehnoloogia abil saadi teada, et randtiiru aeglane sügisränne on suuresti põhjustatud toidurikaste piirkondade vahel liikumisest ja pikematest peatustest neis piirkondades, kiirem kevadränne aga soodsate tuulte kasutamisest, et läbida rändetee kiiremini.

Need on teadmised, millest järjest rohkemate teadmiste ning areneva tehnoloogia toel saame kindlasti kuulda ka edaspidi.

(allikas)

Näide ühe randtiiru rändeteest.

* Kollane – sügisränne, roheline – kevadränne;

* ajajoonel tumehall (juuni-august) – Svalbardi pesitsusalal veedetud aeg, helehall – Antarktika talvitamisalal veedetud aeg.

* Ajajoone välis- ja siseküljel on geolokaatori mõõdetud õhutemperatuur (skaala esitatud paremas servas, läbib septembrit).

Allikas: Supplement to Hromádková et al. (2020)