Täpsemalt kirjutab Nature Geoscience, et 34 miljonit aastat tagasi toimunud jäätumine käis teadlaste arvates järgmiselt: Antarktise ja Lõuna-Ameerika vahel olev Drake`i väin süvenes ja see muutis ülemaailmselt veeringlust. Troopilistest piirkondadest lähtuvad soojad hoovused muutsid suunda ja hakkasid lõuna asemel põhja poole kulgema.

Teiseks hakkas süsihappegaasi tase atmosfääris langema. See oli küll langenud paleotseeni algusest saati (paleotseeni ajastik algas 65,5 miljonit aastat tagasi), ent muudatus ookeanide hoovustes tõi kaasa sagedasemad vihmasajud, tänu millele süsihappegaasi taseme langus veelgi hoogustus.

Dr. Galen Halverson McGilli ülikoolist ütles, et tegu on huvitava õppetunniga kliimamuutuste ajaloost, täpsemalt sellest, kuidas ühest stabiilse keskkonnaga piirkonnast ehk ilma liustiketa Antarktisest saab täiesti teistsuguse, ent samuti stabiilse kliimaga koht - liustikega, jäätunud manner.

Seni arvati, et Antarktise jäätumise põhjus oli mainitud kahest faktorist emb-kumb, aga teadlased said ühel hetkel aru, et tegu on hoopis ühe mündi erinevate pooltega.

Drake`i väina süvenemine viis selleni, et tekkis võimas Antarktika ringhoovus. See hoidis jahedat vett kontinendi lähedal ja oli ka barjääriks, mis takistas Põhja-Atlandilt ja Vaikse ookeani keskosast tulevate soojemate ja vähemsoolaste vete mandri lähedusse sattumist. Need hoovused suunati mujale, mis tõi kaasa rohkem vihma. Sagenenud vihm omakorda suurendas kivide erosiooni ehk kulumist. Selle käigus ladestub atmosfääris sisalduv süsihappegaas aeglaselt lubjakivvi.

Teadlased arvavad, et keegi ei osanud kaht põhjust siduda seetõttu, et need toimuvad lihtsalt aja mõõtkaval nii erinevatel pikkustel. Hoovuste muutumiseks kulub tuhandeid aastaid, erosioon võtab aga aega sadu tuhandeid aastaid.