Kuidas leida ookeanile kaotatud inimtühja Vene kruiisilaeva, millel nimeks Ljubov Orlova?

 (53)
Kuidas leida ookeanile kaotatud inimtühja Vene kruiisilaeva, millel nimeks Ljubov Orlova?
olehelmhausen.de

Oli peaaegu aasta tagasi, 28. jaanuaril 2013, kui Kanadast Dominikaani Vabariiki pukseerimisel olnud inimtühi Vene kruiisilaev Ljubov Orlova puksiirlaevast lahti rebenes ja sellest ajast alates on ta triivinud juhitamatult Atlandi ookeani põhjapoolsetel avarustel. Ja kui ta ära pole uppunud, triivib ta tänaseni edasi.

Tegemist on 1976. aastal Jugoslaavias ehitatud Maria Jermolova-klassi kuuluva kruiisilaevaga, mille kere oli mõeldud vastu pidama ka karmidele jääoludele, mistõttu viimasel kümnel aastal vedaski ta pigem ekspeditsioone Antarktikasse. Kuid kuna omanik oli laeva rikete tõttu tšarterfirmale võlgu veerand miljonit dollarit, siis laev arestiti 2010. aastal Kanadas St. Johnsi sadamas ja tunamullu müüdi lammutamiseks Dominikaani Vabariigis tegutsevale firmale.

Puksiirlaev Charlene Hunt kaotas sajameetrise kruiisilaeva oma haardest, kuna kinnitustrossid katkesid tormituulte ja tugeva lainetuse tõttu Kanada Avaloni poolsaare esisel. Korraks suudeti ta veel ühe teise puksiiri külge saada, aga siis libises sajameetrine alus lõplikult lahti.

Seotud lood:

Laev, mille seadmed on kõik välja lülitatud, mille pardal pole ühtki inimest ja millel pole ka mootorikütust, jäi triivima, esmalt ligemale 50 meremiili väljaspool Kanada rannavesi, siis juba 250 meremiili kaugusel, viimati nähti teda aga 1300 meremiili Iirimaast läänes, puksiirfirma kaotas laeva silmist ja kuna ta ka Kanada rannikule enam ohuks ei olnud, kaotas see riik huvi laeva vastu. Mereseaduste järgi oleks alus nüüd leidja oma.

Briti kõmumeedia lugusid kuidas "haigusi edasi kandvad kannibalrotid olevat laeva üle võtnud" ei tasu küll tõsiselt võtta, sest keegi pole neid rotte oma silmaga näinud, aga muule laevaliiklusele võib selline juhitamatu alus ohuks küll muutuda. 

Ja ka tänapäevase jälgimistehnoloogia juures pole ühtki vahendit, mis selle aluse liikumist jälgida aitaks. Satelliitide abil võib laeva ookeanil üles leida vaid siis, kui sa tead täpselt kuhu vaadata. Ka radarjälgimise võrgustik C-Sigma Ljubov Orlovat leida ei aitaks, sest selle laeva kõik seadmed olid teatavasti välja lülitatud. Jääb üle peamiselt võimalus, et mõni ookeanil liikuv laev seda juhuslikult silmab. Viimatine teade tema asukohast pärineb eelmise aasta märtsist, võimalik, et laev on ka uppunud, kuid tänaseks võib ta olla sama hästi triivinud kuhu iganes Norra rannikust Aafrikani välja.

Ljubov Orlova triivis esmalt Kanada rannikult Euroopa suunas, kuid hoovuste ja tormide koosmõju muutis võimalikud merealad isegi selle suurusega laeva leidmiseks juba mõõtmatult suureks. Hollandlastest laevaotsijad võtsid mullu ette kaks ekspeditsiooni Põhja-Atlandile, et seda kruiisilaeva üles leida, kuid edutult.

Lendav Hollandlane ja teised

Tegemist on omamoodi tänapäeva Lendava Hollandlasega, 17. sajandi merefolkloorist pärineva legendiga laevast, mille meeskond välja surnud ja mis olevat kummituslaevana meremehi hirmutanud.

Uuemal ajal pole aga fantoomlaevad sugugi nii haruldased, näiteks 2004. aasta India ookeani tsunami ja 2011. aasta Jaapani tsunami paiskas ridamisi aluseid avamerele, viimasel korral triivis vähemalt üks neist lausa USA rannikule välja. Siis sai USA merevägi endale küll õppusteks sihtmärgi, mida põhja lasta.

Näiteks 1931. aastal Alaska rannikul kaotatud kaubalaeva SS Baychimo nähti viimati 1969. aastal triivimas ja võib vaid oletada, et laev kuskil lõpuks põhja vajus. 2006. aastal leidsid aga Itaalia võimud Vahemerel triivimas ühe Luxemburgi lipu all seilanud jahtlaeva Bel Amica, mille siseruumidest leiti lõpetamata eined, meeskonnast polnud aga jälgegi. Kui lisada fakt, et ühegi riigi registris polnud laevast jälgegi, oli tegemist tõelise kummitusega.